Kaastudengid vol.1: vapustav kolmik ja mina

Olen seda piisavalt kaua edasi lükanud, aga eks mul ole lõpuks aeg rääkida lähemalt oma kaastudengitest. Õppejõududest sai juba räägitud, nii et oleks ainult õiglane, et ma ka oma sõpradest lähemalt kirjutaksin.

Ausalt öeldes olin esimestel päevadel pärast kaastudengitega kohtumist veidi pettunud. Mitte sellepärast, et nad oleks ebameeldivad inimesed olnud – oh ei, kaugel sellest! Kõik olid väga kenad ja sõbralikud. Asi oli hoopis selles, et ootasin veidi... rahvusvahelisemat seltskonda. Arvasin, et kohtan inimesi igalt poolt Euroopast, Ameerikast ja erinevatest Aasiamaadest, aga meie grupp on hetkel parajalt kesine.

Põhiliselt on meil esindatud neli erinevat gruppi: ameeriklased (13), prantslased (4), soomlased (3) ja austraallased (2). Lisaks neile on meie hulgas veel üksik britt ja lõppeks ka mina – müstiline eestlane. Hämmastav, et siin on üpris palju soomlasi, aga mitte kedagi Saksamaalt või Hispaaniast või ükskõik kust mujalt Euroopast. Ju soomlastele meeldib siin.

Vaatamata sellele, et olin alguses veidi pettunud, muutus mu hoiak üsna ruttu, kui õppisin kaastudengeid paremini tundma. Sain aru, et ameeriklased võivad väga sõbralikud, naljakad ja huvitavad inimesed olla ning „lolli ameeriklase“ stereotüüp ei pea vähemalt nende suhtes paika. Ausalt öeldes eelistan siin olles pigem ameeriklaste kui teiste eurooplaste seltskonda – mitte et mulle eurooplased ei meeldis, ma saan ameeriklastega lihtsalt paremini läbi...

Pealegi on ameeriklased minust parajas vaimustuses, sest minu inglise keele oskus hämmastab neid. Päris tihti tuleb ette, et ma ütlen midagi, kasutades enda arvates väga lihtsat sõnavara, ja saan šokeeritud pilgu osaliseks. „How do you know that?“ on kordumakippuv küsimus sellistes olukordades. Lisaks sellele olen ameeriklaste inglise keelt parandama hakanud, sest tihti on neil teatud sõnade hääldamise ja kirjutamisega raskusi. Samas, sõnad nagu ’astronomical’ või ’laughing’ ongi veidi keerulised...

Veel üks asi, mis mulle ameeriklaste juures meeldib, on see, kui abivalmid nad on. Sain sellest aru, kui septembri viimasel nädalal haigeks jäin. See ei olnud midagi erilist – tavaline külmetus nohu, köha ja kurguvaluga. Läksin koolist poole päeva pealt koju, sest olin lihtsalt liialt väsinud, et kauem vastu pidada. Suundusin tagasi korterisse ja tukkusin veidike, et end koguda. Umbes tund aega hiljem kõlas uksekella helin ning kui selle avasin, seisis koridoris Rachel, Connecticutist pärit ameeriklanna, kaasas taskurätikarp, pakk külmetusteed ja kaks sidrunit. Lisaks kõigele sellele oli ta valmis otsekohe poodi jooksma, kui veel midagi vajasin. Tema polnud ainuke. Ka Mary ja Brenda käisid läbi ja uurisid, kas vajan midagi ning kuidas mul läheb. Ja ometi olin vaid veidi külmetunud... Kõigist ameeriklastest on need kolm tüdrukut minu kõige lähedasemateks sõpradeks saanud.

Rachel, nagu ma juba mainisin, on Connecticutist, üpris New Yorki lähedalt. Ta on äärmiselt hoolitsev – iga kord, kui keegi haigeks jääb, on ta valmis kohe appi tõttama – ja ka väga usklik. Ta käib iga pühapäev kirikus ja tegeleb peaaegu nagu misjonäritööga. Lisaks sellele on ta väga suur anime ja manga fänn: tema toas on juba terve riiulitäis mangasid, DVDsid, CDsid ja kujukesi erinevatest anime’dest. Aga minu jaoks on kõige huvitavam asjaolu, et ta on ka kerge Eesti fänn. Jah, talle meeldib Eesti... Tema huvi sai alguse, kui ta Kerli lugudega tutvus ning sellest ajast alates on ta iseseisvalt järjest rohkem Eesti kohta välja uurinud. Ta tegi ülikoolis ühe aine raames isegi ettekande Eestist ja meie kultuurist! Nii tore on kohata kedagi, kes meist midagi teab...

Mary on Hawaiilt, täpsemalt Kauai saarelt, kus on umbes 60 000 inimest, nii et Nagoyas elamine on tema jaoks uus ja harjumatu kogemus. Ta on alati väga rõõmsameelne, lõbus ja ta suudab hularõngaga hämmastavaid asju teha. Jah, see on tüüpiline hawaiilase hobi, aga ma saan aru, miks see talle nii väga meeldib. Ausõna, mulle ei olnud õrna aimugi, mida kõike hularõngaga teha saab, enne kui Mary videot tema esinemisest nägin. See on lihtsalt vapustav... Maryga ei hakka kunagi igav ning ta on äärmiselt vaimukas, isegi kui ta ei ürita olla. Näiteks ei suuda ma ikka veel unustada, kuidas ta ühel päeval rõõmsalt teatas, et ta tahab veeloomaaeda minna.

„Veeloomaaeda?“ olin segaduses.

„Jaa – noh, see koht, kus kõik kalad ja delfiinid on...“

„Ee... akvaarium?“

„...jah...“

Brenda on Põhja-Carolinast ja ta on meist neljast kõige noorem – alles 19. Ta on lühike peenike tüdruk, kelle toitumisharjumused sarnanevad minu omadele: meile mõlemale meeldivad vürtsikad road, sibul, küüslauk ja sidrunimahl... kuigi selles osas teeb Brenda mulle kindlalt silmad ette. Sidrunimahl on loomulikult hea, aga ma pole kunagi varem kohanud inimest, kes suudab terve pudeli puhast sidrunimahla lihtsalt niisama ära juua - ilma et sööks midagi juurde või lahjendaks seda veega. Tuleb välja, et talle meeldivad happelised asjad. Lisaks sellele armastab ta maiustusi umbes sama palju kui mina.

Meie grupp on väga mitmekülgne ning vahetevahel on mul raske aru saada, kuidas nii erinevad inimesed võivad nii hästi läbi saada. Sest kuigi mul on nende kõigiga midagi ühist, oleme kõik äärmiselt erinevad. Igal juhul on kõik kolm suurepärased inimesed, kellega mul on alati lõbus. Lisaks sellele on mul nüüd ameeriklastest sõbrad, kes mind külla ootavad. Ma ei tea, kuidas ja millal mul see õnnestub, aga olen endale eesmärgiks võtnud kõiki kolme millalgi külastada. Hawaii on kindlasti koht, kus ma tahan ära käia, ning kui mul juba Ameerikas ööbimiskoht olemas on... võiks siis ka seal juba ära käia. 

Vasakult: Mary, Rachel, Brenda

Et see postitus liialt pikaks ei veniks, jätan oma loo siin pooleli. Kui aega saan, räägin lühidalt ülejäänud ameeriklastest, prantslastest ja ka meie põhjanaabritest.