Halloween Jaapanis

31.oktoober oli neljapäev ja ühtlasi ka Halloween. Vaatamata sellele, et juba septembri teisel nädalal ilmusid poodidesse Halloweeni-kaubad, ei tähista jaapanlased seda püha. Jah, mõned klubid korraldavad pidusid ja osad jaapanlased riietavad ennast kostüümidesse, aga üldjoontes pole see kuigi populaarne. Umbes nagu Eestis. Aga kuna välistudengite hulgas on suur hunnik ameeriklasi, otsustasime seda päeva ikkagi tähistada.

Väga vähesed meist läksid hommikul kostüümis kooli – mina nende hulgas. Minu „kostüüm“ (kui seda saab niimoodi nimetada) oli üpris tagasihoidlik, kuid kuna pidin terve päeva koolis veetma, otsustasin vähemalt esialgu tagasihoidlikuks jääda. Õpetajad olid aga sellegipoolest kergelt üllatunud ja tegid mulle komplimente eriti mu pisikese kübara kohta.

Pärast loenguid suundusime tagasi korterelamusse, kus plaanisime paar tundi õudukaid vaadata ja seejärel karaoket laulma minna. Sest kui juba Jaapanis olla...

Jah, ma olen karaoket laulnud, aga mitte nii, nagu jaapanlased seda tavaliselt teevad. Eelmisel aastal Hokkaidol olles pidime seda kambakesi laval tegema, samal ajal kui ainuüksi jaapanlasest koosnev rahvamass meid jälgis. See on aga suhteliselt haruldane nähtus. Tüüpiliselt minnakse karaoket laulma kambakesi ja selleks mõeldud asutustesse, kus on helikindlald toakesed, kuhu saab oma toidud/joogid kaasa võtta.

Koht, kuhu suundusime, oli korterile üpris lähedal, ühe autopesula ülemisel korrusel. Sest võib-olla tahad sa laulma minna, samal ajal kui keegi su autot peseb. Tuleb välja, et siin talitatakse niimoodi ja see on täiesti normaalne. Võtsime oma näksid ja joogid kaasa, läksime kambakesi kõige suuremasse ruumi (mis jäi meie jaoks siiski veidi kitsaks) ning hakkasime laule valima. Kogu kamba peale (ja meid oli umbes 15) oli meil kaks mikrofoni, aga see ei osutunud kuigi suureks takistuseks – kui keegi tahtis laulda, võis ta seda ka ilma mikrofonita teha ja me kuulsime teda kõigest hoolimata. Soolo-esitusi oli nelja tunni vältel äärmiselt vähe. Enamasi, kui laul oli vähegi tuntud, lõid kõik, kes sõnu teadsid, kaasa.

Laulude nimistus oli nii inglise- kui jaapanikeelseid lugusid, nii vanemaid kui uuemaid teoseid. Loomulikult oli nende hulgas ka „This is Halloween“ – sest tegemist oli ju ikkagi Halloweeniga. Ja tuleb välja, et on lugusid, mis on Euroopas ülituntud, aga millest Ameerikas ei teata mitte kui midagi. Üks sellistest lauludest oli „Zombie“, esitajaks Cranberries. Mul pole õrna aimugi, kes selle laulude nimistusse pani (ilmselt mõni eurooplane), aga niipea, kui see algas, hakkasid kõik eurooplased (kaasaarvatud mina) valjult laulma, samal ajal, kui ameeriklased vaatasid üllatunud nägudega ringi ja püüdsid välja nuputada, mis toimub. Nende jaoks oli see esimene kord seda lugu kuulda. Hämmastav...

Veetsime pool ööd lauldes  ning teise poole korterelamus edasi pidutsedes. Elamu omanik vihkab meid ilmselt rohkem kui kedagi teist maailmas. Aga loodetavasti andestab ta meile: ka tema oli kord noor ja rumal... arvatavasti... Igal juhul olin järgmiseks hommikuks hääle peaaegu täielikult kaotanud ja mul oli kahtlane tunne, et hakkan haigeks jääma. Vähemalt oli reede vaba päev... või oleks olnud, kui ma poleks lolli peaga lubanud koolifestivali ajal vabatahtlikuks minna. Aga see on juba teine lugu, milleni ma varsti jõuan.