Reis Naganosse

Oktoobri teiseks nädalavahetuseks oli ülikoolil meie jaoks kavas reis Naganosse... mis jäi ära, sest meid tabas niinimetatud „taifuun“. Reis lükati novembrisse ning eelmisel nädalavahetusel, 9. ja 10.novembril, sõidutati meid Naganosse.

Reis algas laupäeva varahommikul, kell 8. Pidime ülikooli ees kohtuma ning seal kambakesi bussi minema. Võtsime kenasti istet ja seadsime ennast mugavalt sisse. Ees ootas kolmetunnine bussisõit ja kuna olime tavatult vara ärganud, lootsime kõik, et saame veidi magada. Ja siis suruti mulle mikrofon kätte...

Mida? Mis...? Vaatasin segadusseaetult enda ees istuvale tuutorile otsa. „Tutvusta ennast!“ teatas ta rõõmsalt ja jäi mind ootusrikkalt põrnitsema. Vaatasin enda käes oleva mikrofoni ja siis jälle tuutori poole. Miks? Olgu, reisil ei olnud ainult välistudengid. Meie hulgas oli ka terve hunnik jaapanlastest tuutoreid ja mõned üksikud õpilased Toyota kampusest, nii et mõned kaasreisijad olid minu jaoks tundmatud. Aga... Tõsiselt? Miks ma ennast kõigi ees tutvustama pidin? Oleksin vabalt võinud võõrastega ka ise tutvust teha. Aga ei, Jaapanis ei käi asjad niimoodi. Andsin ohates alla ja vuristasin jaapani keeles ette oma nime, päritolumaa ja vanuse. See muutus juba kergelt tüütuks...

Lootsin, et pärast enesetutvustust on mul võimalus veidi magada, aga tuutoritel oli teine plaan. Esimese tunni sees vuristati meile ajakava ette, loeti sõnad peale ja sunniti meid laulma. See oli parajalt piinarikas, nii et kui esimese peatuse tegime, tormasin esimeste seas bussist maha.

Esimese peatuse tegime väikeses mägises külakeses nimega Magome. Tegemist on väga tüüpilise jaapani külaga: traditsiooniline arhitektuur, kitsad tänavad ja sügisvärvides mets küla ümbritsevatel mäenõlvadel. Pean tunnistama, et Nagano prefektuuris on loodus lihtsalt imeline – eriti praegu, kus puud vahetavad värvi ning mäed on punase-kollase-rohelise kirjud. Magomes ei olnud ei uhket lossi ega suurt templit, kuid kogu linnake oli nii autentselt jaapanipärane ja armas, et tunnine lõunapaus möödus kui lennates.

Järgmine peatus ootas meid ees tund aega hiljem. Seekord viidi meid väikesesse rahvusparki, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Mingil veidral põhjusel pandi meid kaleidoskoope meisterdama. Materjalid saime rahvuspargi töötajatelt, kes meid ka (jaapani keeles) juhendasid ning paarkümmend minutit hiljem oli meil kõigil oma isiklik kaleidoskoop olemas. Järgnes lühike jalutuskäik pargis, kuid kuna meil oli üpris vähe aega, nägime vaid imeväikest osa pargist.

Veel tund aega ja me jõudsime Chukyo Ülikooli seminarihoonesse Nagano prefektuuris. Ausalt öeldes arvasin enne kohale jõudmist, et peame ööbima mingis pisikeses onnis keset metsa. Mis meid aga ees ootas, oli viietärni hotelli vääriline suursugune hoone mägede vahel. Suursugused kroonlühtrid, hiiglaslik söögisaal, kaks karaoketuba (otseloomulikult) ja eraldi onsen... Lisaks sellele olid toad lihtsalt suurepärased: hämmastavalt suured, diivani, teleka, kirjutuslaua ja minibaariga. Ja see pole veel midagi! Pärast kohalejõudmist ootas meid ees viiekäiguline õhtusöök, mis oli nii rikkalik ja maitsev, et tundsin, nagu oleksin muinasjutus. Pardifilee-salat, kreemjas mereannisupp, grillitud lõhefilee juurviljadega, täiuslikult valmistatud veisefilee, mis lausa sulas suus, ja kolme-šokolaadi kook mustsõstrasorbeega... Ma ei mäleta, millal ma viimati nii hästi sõin. See ei olnud enam lihtsalt toit – see oli kunst.

Pärast sööki ootas meid ees väike karaoke-pidu (oh neid jaapanlasi...), mille käigus meile pakuti tasuta näkse ja jooke. Kaks tundi möödus nagu niuhti ning üsna pea anti meile teada, et onsen suletakse poole tunni pärast. Suundusin koos teiste tüdrukutega otsekohe alumisele korrusele vanni nautima. Loomulikult oli ka siin – nagu enamikes kohtades – väli-onsen, mis oli ümbritsevast metsast kõrge seinaga eraldatud. Vedelesime tüdrukutega kaugelt rohkem kui pool tundi selles mõnusas vannis, nautides värsket mäeõhku ning vaadet pimedale metsale.

Õhtu lõppes väikese peoga ühes esimese korruse tubadest. Seminarihoone juures oli huvitav see, et ülemiste korruste toad olid väga läänelikud ning meenutasid tüüpilisi hotellitube, samas kui esimese korruse toad olid tatami-mattidega kaetud jaapani stiilis ruumid. Ühes sellises toas toimuski meie pidu, mis koosnes suuremas osas lihtsalt näksimisest ja lobisemisest. Enne, kui arugi saime, oli kell juba kaks öösel ning meil oli viimane aeg magama minna. Pidime järgmisel hommikul juba kell seitse ärkama, et hommikust sööma minna.

Kahjuks oli meil aga üks probleem: nimelt olid paljud meist neljakesi ühes toas... ning nelja peale anti meile vaid üks võti. Ka mina olin ühes sellises toas, aga minul vedas: läksin toakaaslastega samal ajal tuppa ning sain ilusti sisse. Vahetasin riided, pesin hambad ja sättisin ennast magama minema, kui kuulsime ukse tagant arglikku koputust. Kaks naabertoas ööbivad välistudengit olid magama minnes avastanud, et toa uks on lukus ning võtme omanik oli teadmata kadunud. Nojah... kuna meie diivan oli vaba, panime ühe neist sinna magama ning mina lükkasin ühe toakaaslasega voodid kokku, et teine õnnetu hing meie vahel magada saaks. Kustutasime tuled, läksime magama ja lootsime, et jõuame hommikuks välja puhata.

Hetk hiljem helises äratuskell... 6.55... Pidime sööma minema. Ajasime end aeglaselt üles – kõik unised ja uimased – ja hakkasime riidesse panema, kui üks mu toakaaslastest äkitselt küsis: „Niisiis... kes see pisike jaapanlanna oli, kes öösel minu voodis magas?“

Mida? Meid oli lõppkokkuvõttes seitse? Kuidas see viimane jaapanlanna ennast sisse nihverdas?  Oh Jaapan, sa ei väsi kunagi üllatamast!