Rahvusvaheline "loomaaed"

Jaapanlased armastavad festivale pidada. Enamasti toimuvad need suvel – igal linnas ja enamikes templites toimuvad eraldi festivalid. Koolid ei ole siin erandiks – ka igal koolil ja ülikoolil on oma festival, mille ajal õppetöö katkestatakse ning selle asemel korraldatakse igasugu üritusi. Siin on koolides ka terve hunnik klubisid – tantsuklubid, kunstiringid, muusika-klubid jne. Festivali ajal korraldavad nad kõik midagi. Enamasti avavad nad mõne kohviku, kus pakuvad kas magusaid või soolaseid roogasid, kunstiringid korraldavad reeglina mõne näituse või joonistavad soovijatele kiire sketši või karikatuuri. Loomulikult toimuvad sel ajal ka kontsertid, tantsuüritused ja palju muud, ning kogu festivali vältel on kooli uksed kõigile avatud – lastega pered, kooliõpilased ja suvalised turistid võivad sisse astuda ja kooli uudistama tulla.

Meie ülikool polnud selles osas mingi erand ning seetõttu olin sunnitud terve nädalavahetuse koolis veetma. Nimelt otsutas ka rahvusvaheliste tudengite keskus kohviku avada – küll aga väikese kiiksuga. Vastupidiselt teistele kohvikutele ei kokanud me ise koha peal – sooja toidu asemel said külastajad kausikese kartulikrõpse või pisikese šokolaadi ja topsitäie mahla või teed. Sissepääs oli aga 400 jeeni. Mille eest külastajad siis nii palju maksid? Meie eest!

’Rahvusvaheline kohvik’ oli asja nimi ning kogu idee seisnes selles, et külastajad maksavad selle eest, et vahetusüliõpilastega umbes 20 minutit tühjast-tähjast lobiseda. Tundub veider ja loll idee olevat? See oligi. Ma ei saa aru, miks peaks keegi tahtma 4 euro eest välismaalasega rääkida. Oleks veel, et kõik külastajad olid teistest kultuuridest ja riikidest huvitatud ning tahtsid erinevate riikide kohta rohkem teada saada. Oh ei! Enamasti rääkisid nad täiesti tähtusetutel teemadel: hobidest, ilmast, oma perekonnast. Ja meie vastasime samaga. Väga vähesed olid õigupoolest meie päritolust huvitatud ning tahtsid Eesti või Ameerika või Soome kohta midagi teada saada.

Enamasti oli kogu olukord meie jaoks parajalt ebamugav. Piinlik vaikus vaheldus tühja lobaga ja niimoodi 30 minutit... kui mul vedas. Vahetevahel tahtsid külastajad kauemaks jääda, kuigi vestlus oli juba ammu surnud. Lisaks sellele ei rääkinud paljud külastajad inglise keelt ja meie rääkisime jaapani keelt üpris halvasti. Olgu, meie hulgas on ka neid, kes on jaapani keeles päris head, aga mina nende hulka ei kuulu. Vestlus kulges läbi kivide ja kändude ning enamasti olin äärmiselt õnnelik, kui minu partner otsustas lõpuks lahkuda. Oli ka meeldivaid kogemusi – mõned vestluspartnerid olid väga kenad, püüdlikud ja vastutulelikud ning tahtsid Eesti (või teiste riikide kohta) midagi teada saada. Üks väikelastega perekond oli selline ning hiljem suhtlesin kahe keskealise naisterahvaga, kes plaanivad reisi Põhja-Euroopasse, sest tahavad virmalisi näha. Siiski, mul on kahtlane tunne, et paljud külastajad tundsid end lahkudes petetult – nad maksid nii palju, et välismaalastega suhelda ja lõpptulemus oli... pettumustvalmistav. Lisaks sellele ei ole ma kuigi rahul sellega, et meid eksponeeriti nagu haruldasi loomi. Oleksin ettekandja või koka rolliga täiesti rahul olnud, aga see, et inimesed maksid paljalt selle eest, et minuga rääkida... see on natuke veider.

Õnneks ei pidanud me terve päeva kohvikus istuma – töö toimus vahetustega ja reedel sain kella kahest vabaks. See andis mulle võimaluse veidi ringi vaadata. Meie kohvikuga samal korrusel oli päris mitu palju lahedamat kohvikut. Näiteks pakuti koridori lõpus ühes klassiruumis šokolaadifondüüd, meie vastas valmistati suhkruvatti ja veidi eemal oli Disney-teemaline kohvik. Ausalt öeldes oli veidi keeruline koolis ringi liikuda, sest iga nurga peal varitsesid sind tudengid, kes püüdsid sind oma kohvikusse/töötuppa meelitada. Vahetevahel oli lärm nii vali, et ma ei kuulnud isegi omaenda mõtteid.

Festivali esimene päev lõppes suhteliselt ruttu, sest meil oli plaanis sushitama minna. Nagu tavaliselt oli see äärmiselt meeldiv kogemus ning vaatamata sellele, et päev oli üpris kurnav, lõppes see arvatust paremini. Nimelt leidsime tagasiteel mänguväljaku kiikude ja karussellidega ning otsutasime hetkeks unustada, et oleme täiskasvanud. Kui teismelised jaapanlased võivad keset ööd mänguväljakul veidralt tantsida ja midagi tai chi laadset harrastada, võime meie seal mängida. Keegi peab ju ometi Jaapanis normaalselt käituma.