Igavese ootamise loss

Reisi teine päev ei olnud pooltki nii rõõmus ja meeldiv kui esimene. Esiteks algas päev kohutava vihmasajuga ning kuna Nagano on väga mägine, oli lisaks vihmale ka kohutavalt külm. Suurepärane... Lisaks sellele olime kõik peaaegu et magamata ning eelmisel õhtul tarbitud alkohol ei teinud meile just mingeid teeneid. Hommikusöök oli rikkalik, nagu sellisest kohast oodatud: puuviljad, soe toit, erinevad salatid jne. Seminarihoone oli nii mõnus, mugav ja soe, et oleksin hea meelega sinna jäänudki. Kahjuks pidime juba kell 8 lahkuma ning bussi minnes oli mul tahtmine otsekohe magama keerata ja mitte enne Nagoyasse jõudmist ärgata. Nii et kui kuskil tunni pärast Matsumoto linna jõudsime ja meid bussist välja kamandati, polnud ma just kuigi entusiastlik.

Matsumotos asub üks vähestest autentsetest Jaapani lossidest. Just nagu Inuyama loss, on ka see hoone äärmiselt vana, kitsaste treppide, madalate lagede ja hämarate ruumidega. Ehitist ümbritseb lai kanal ning ees laiub suursugune lossipark. Kõik see oleks väga kena olnud ja ma oleksin hea meelega vaadet nautinud, kui väljas poleks nii külm olnud. Vihmasadu oli küll lakanud, kuid taevas oli ikka veel pilvine ning lisaks kõigele puhus nüüd ka kohutavalt tugev tuul. Lootsime, et saame lossis veidikenegi sooja...

Pidime pettuma. Kuna tegemist on ikkagi autentse lossiga, ei ole võimalik seda kuidagi soojustada. Pilukil aknaavadest puhuv tuul ja külmad puupõrandad ei muutnud jalutuskäiku läbi lossi just eriti meeldivaks. Ah jaa, enne sisenemist pidime loomulikult ka jalatsid ära võtma (nagu jaapanlastel kombeks). Kahjuks ei antud meile seekord toasusse – pidime sokkide väel läbi lossi kakerdama. Vähemalt oli kõik väga autentne... ja ma ei saanud eitada, et loss oli vähemalt väljast väga ilus. 

Niipea, kui olime sisse astunud, ootas meid ees... rivi... Lossis oli äärmiselt palju inimesi – suuremalt osalt hiinlased ja korealased – ja juba esimeses ruumis oli neid nii palju, et pidime rivis ootama, et toast välja saada. Liikusime aeglaselt edasi, püüdes külmetavatest jalgadest ja marutuulest võimalikult vähe välja teha. Järgmises ruumis ootas meid ees väike muuseum iidsete samurairüüde ja relvadega. Ja loomulikult ka järgmine rivi inimesi. Pidime jälle kuskil kümme minutit ootama, et toast välja ja järgmisele korrusele saada.

Pole mingi ime, et selleks ajaks oli mu tuju veelgi langenud. Vähe sellest, et lossis oli külm ja tuuline, pidime igas ruumis kümme kuni viisteist minutit ootama, et edasi liikuda. Ma ehk liialdan siin veidi, aga tõsiasi on see, et pidime nii kaua ootama, et otsustasime mälumängu mängima hakata. Üks meist küsis küsimuse ja kes esimesena õigesti vastas, sai järgmise küsimuse esitada. Ausalt öeldes oli see kõige huvitavam osa kogu lossist. Mälumäng ja loomulikult ka lossi viimane korrus.

Olime kolmandal korrusel, kui järjekordse sabani jõudsime. See oli eelmistest tunduvalt pikem ja liikus märksa aeglasemalt. Olime kindel, et ükskõik, kuhu see saba ka viis, pidi see midagi äärmiselt põnevat olema. Mängisime ootamise ajal oma mälumängu ja püüdsime mõtteid külmast eemale viia. Liikusime minutis äärmisel juhul vaid ühe sammu võrra edasi ning ajapikku muutus ootamine äärmiselt tüütuks. Kuna olime selleks ajaks aga keset saba ning meil ei olnud võimalustki tagasi pöörduda, pidime edasi kannatama. Ajapikku jõudsime järjest ettepoole ja ettepoole, kuni nägime, milleni saba lõpuks viis.

Trepid. Ootasime viisteist minutit, et treppideni jõuda. Aga oodake! Need ei olnud lihtsalt niisama trepid. Need olid surmatrepid! Vähe sellest, et astmed olid imekitsad ja kohutavalt kõrged, liikusid inimesed samaaegselt üles ja alla, mis tähendas, et meil oli minimaalselt ruumi liikumiseks. Trepp viis viimasele korrusele, kus oli väike vaateplatvorm, kuid ma ei suutnud vaadet nautida. Üles saamine oli olnud parajalt keerukas – ma ei tahtnud mõeldagi sellele, kuidas alla saan. See oli parajalt hirmuäratav kogemus, sest alla astudes tundsin paariks hetkeks, nagu oleksin vabalangemises. Kui lõpuks lossist välja jõudsin, olin õnnelik, et olin ikka veel elus. Kogu see ootamine, külmetamine ja surmatrepid olid mind täielikult ära väsitanud, nii et olin üliõnnelik, kui tagasi bussi jõudsin ja meile öeldi, et suundume otse koju. Olgu, pean tunnistama, et Matsumoto loss on väga kaunis ja suursugune ehitis, kuid tol päeval ei suutnud ma seda korralikult nautida. Vähemalt jättis see unustamatu mulje... 

Väljas oli juba pime, kui tagasi Nagoyasse jõudsime. Tänasime bussijuhti, korraldajaid ja kaasreisijaid ning suundusime otse koju. Niipea, kui oma tuppa jõudsin, vahetasin riided, pugesin voodisse ja jäin magama. Kaksteist tundi hiljem oli aeg ärgata ja kooli minna...