Mis on esimene asi, mis teile
pähe tuleb, kui ma ütlen sõna ’Jaapan’? Olgu, see ei ole väga aus mäng, sest
pealkirjas on juba sõna ’kimono’. Sellegipoolest tuleb tunnistada, et peale
sushi ja sumo on kimono üks kuulsamaid asju, mis Jaapaniga seostub. Võib-olla
just sellepärast otsustas ülikool kõik neiud laupäeval kimono-tundi saata.
Ürituse nimi oli tegelikult „kimono
kogemus“, mis üldjoontes tähendas seda, et meid viidi Chukyo keskkooli, kus
meile õpetati, kuidas kimonot selga panna. See üritus kestis kaks tundi ja
vähemalt tund sellest ajast kulus kimono enda selga ajamiseks. Ma ei tee nalja.
Tund aega, et ennast riidesse panna... See oli esmakordne kogemus. Miks meil
siis nii palju aega läks.
Noh, esiteks tuli „aluspesu“
esimene kiht selga saada. See koosnes õhukesest valgest hõlmikseelikust ja
valgest lühikeste käistega pluusist. Loomulikult ei saanud me seda niisama
selga ajada: vasak hõlm pidi olema parema peal ning õmblused reitega kohakuti.
Pluusi kinnisidumiseks pidime võtma õhukese riideriba ning selle ümber kere
siduma, suunaga eest taha. Järgmiseks ajasime selga aluspesu teise kihi,
milleks oli roosa või valge kimono. Noh, tehniliselt mitte otseselt kimono –
see lihtsalt nägi sedamoodi välja, kuid oli mingil põhjusel aluspesu. Seda
selga pannes pidime jälgima, et õmblused oleks alusseelikuga kohakuti, et
rangluud oleks kaetud ning kukal kergelt paljas ja et kuskil poleks kortse.
Teise kihi sidusime kahe eraldi nööriga kinni (taaskord suunaga eest taga) ja
siis oli aeg kimono selga ajada.
See oli seni kõige raskem
ülesanne. Pidin kimono ühe käega selja taha viima ning selle aeglaselt selga
libistama, ilma liigsete liigutusteta. Järgnevalt pidin käed varrukatesse
ajama, mis oli erakordselt raske, sest mu aluskimono varrukad ulatusid peaaegu
maani ning jäid igale poole ette. Siis pidin kindlaks tegema, et kimono hõlmad
oleks maaga risti ning need aeglaselt keha lähedale ja siis uuesti ette viima.
Miks? Sest traditsioon on selline. Loomulikult pidin riietudes taaskord
kindlaks tegema, et parem hõlm oleks all, vasak peal. Vastupidi riietumine
oleks kohutav enne, sest see tähendaks, et olen surnud. Igal juhul nöörisin
kimono taaskord kahe paelaga kinni ning tegin kindlaks, et kuskil ei oleks
kortse, et kukal oleks kergelt paljas ning rangluud kaetud. Ma ei tahtnud ju
ometi odav välja näha!
Niisiis, tund aega pärast
kohalejõudmist olime kõik kimonod kenasti selga saanud. Milleks aga teine tund
kulus? Obi selga saamiseks! Nagu te kõik ilmselt teate, käib kimono juurde
alati ka lai, enamasti värviline vöö – see on obi. Obi ei ole aga ainult vöö: see on kolmest osast koosnev kaunistus, mis enamasti selja taga lipsuks keeratakse. Kuidas seda
tehakse, on minu jaoks mõistatus, sest meil ei avanenud võimalus seda ise teha.
Juhendaja võttis meid ükshaaval ette ja keerutas igaühe ümber obi, mille selja
taga erinevalt kujundas. Ühe tüdruku obi nägi selja taga välja nagu liblikas,
teise oma nagu lill. Minu oma oli väga traditsioonilise kujundusega ning
koosnes kahest eraldi vööst.
Järgnes fotosessioon, mille järel tundsin, nagu oleksin modell. Minust tehti nii palju pilte, et ma ei
teadnud, kuhu vaadata. Ühel hetkel seisin niisama nurgas ja järgmisel momendil
oli neli erinevat fotokat minu poole pööratud ning kõik nõudsid, et ma end
ühelt või teiselt poolt näitaksin. Vähemalt mõne hetke sain teeselda, et olen korralik jaapani daam ja see oli üllatavalt meeldiv tunne. Kahju ainult, et kimonod on nii kallid...
No comments:
Post a Comment