Nanzani teepidu

Festivali teisel päeval pidin vaid kaheks tunniks kohvikusse tööle minema ja see päev oli eelmisest mõnevõrra parem. Sain ühelt kenalt noormehelt šokolaadi kingiks ning kaks tundi möödusid hämmastavalt kiiresti. Oleksin ehk isegi kauemaks jäänud, kuid plaanisime sõbrannadega teiste ülikoolide festivale uudistama minna. Meie piirkonnas on lisaks Chukyole veel kaks ülikooli: Meijo ja Nanzan. Meijo ülikool on meie korterile väga lähedal ja jääb tegelikult isegi meie kooliteele, samas kui Nanzan on kodust umbes neljakümne minuti kaugusel. Kuna meil oli võimalus koduteel Meijost läbi käia, suundusime esmajoones Nanzani.

Tuleb välja, et mul oli ISEP programmi raames võimalik ka Nanzani ülikooli astuda ning veidi pärast kampusesse jõudmist olin natuke pettunud, et olin Chukyosse sattunud. Nanzani ülikool on Chukyost tunduvalt vanem ning seda on kohe näha: õppehooned on madalad, hämarad ja kaetud vääniskasvudega ja koridorides ringi liikudes tekkis mul tunne, nagu oleksin ajas tagasi lennanud. Kitsad käigud, puust lükanduksed ja akna taga laiuv park – kõik tundus nii maagiline ja vanamoodne... justkui mõnes vanas õudusfilmis. Oh jaa, see koht oli ilus. Aga kas ma tahaksin sinna iga päev minna? Järele mõeldes otsustasin, et Chukyo ülikool on ikkagi parem. Jah, Nanzan on maagiliselt vanamoodne ja hubane, aga Chukyo on mugav, ilus ja õppetööks lihtsalt suurepärane paik. Pealegi meenutas Nanzan veidike nõukaaja kooli. Kui peaksin seal iga päev olema, kaoks vaimustus ilmselt üsna kiiresti.

Esialgu ei tundunud Nanzani festival Chukyo omast kuigi palju erinev olevat: igal pool söögiputkad, käsitöötelgid ja eemal lava... kus kaks jaapanlannat tantsisid flamenkot. Noh, see oli erinev. Ja tegemist ei olnud mingite amatööridega – need tüdrukud teadsid, mida teevad. Nad liikusid peaaegu täiuslikus sünkroonis ja nende tants oli väga kirglik. Kahjuks jõudsime alles viimase tantsu ajal lava äärde, nii et me ei näinud tervet esinemist, aga see vähene, mida nägime, oli muljetavaldav. Neile järgnes hip-hopi grupp, kelle esinemine oli pea sama veatu ja kaasahaarav. Nii et Nanzani festivali esmamulje oli ääretult positiivne.

Ja siis nägin ma kahte koolivormis tüdrukut enda ees. Kahte väga mehist koolivormis tüdrukut, kelle karvased jalad, suured käed ja kõrisõlm torkasid isegi kaugelt silma. Ah... ah soo... Noh, eks Halloween oli veel kõigil mõttes ja kostüümide kandmine on siin üpris populaarne... Ja siis möödusid minust kaks noormeest, kes kandsid hiina stiilis kleite, mille alt pungitasid võltsrinnad välja. Olgu, see oli natuke veider. Otsustasin sellest mitte välja teha ja teed jätkata, kui minust jooksis mööda miniseelikus meesterahvas. No tõesti, Nanzan! Mida kuradit?! Tuleb välja, et need noormehed reklaamisid oma klubi kohvikut... Mul pole õrna aimugi, miks nad naisteriietes olid, aga ehk oli nende kohviku teema selline... Sooline võrdõiguslikkus ja kõik muu.

Koolifestivalide aegu on kostüümide kandmine üpris tavaline. Meie koolis oli isegi paraad, kus võisid osaleda kõik, kes kostüümis kohale ilmusid. Pean aga tunnistama, et Nanzani õpilased võtavad cosplay’d palju tõsisemalt: nende kostüümid avaldasid mulle suuremat muljet kui Chukyo õpilaste omad.

Peahoones ringi vaadates leidsime fotograafiaklubi näituse, kus klubiliikmed eksponeerisid oma töid. Ringi vaadates märkasin ühel laual väikest raamatut pealkirjaga „Estonia“. Mida? Tõsiselt? Tuleb välja, et üks klubiliikmetest käis selsamal suvel Eestis ja tegi terve hunniku pilte, mille raamatusse pani. Hämmastav! Loomulikult käis ta ainult Tallinnas, aga oli tore pilte oma kodumaast näha.

Järgmiseks suundusime „õuduste tuppa“, mis oli idee poolest sama nagu lõbutsusparkides olevad õuduste majad, aga tegi neile silmad ette.  Kahest klassiruumist tehti pime labürint, kus lisaks laest rippuvatele rekvisiitidele oli terve grupp tudengeid, kes mängisid vaime. Ausalt öeldes oli see üllatavalt jube. Ruum oli tõepoolest kottpime ning meile anti vaid üksik latern, mille valgus oli äärmiselt nõrk ega aidanud suurt midagi. Lisaks sellele taipasin ühel hetkel, et üks „vaimudest“ on otse mu selja taga ning jälitab mind. Ta ei puudutanud mind ega teinud häält, kuid sain aru, et ta on seal ning paljalt mõte sellest, et keegi kõnnib pimedas koridoris mul tihedalt kannul, oli judinaidtekitav. Olin üllatunud, kui palju vaeva nägid tudengid õuduste maja nimel ning kui hästi see välja kukkus. Mind pole just kerge hirmutada, aga selles väikeses labürindis hakkas mul kergelt kõhe.

Viimase asjana otsustasime teeruumi minna. Tuleb välja, et Nanzanis on teetseremoonia-klubi ning meil avanes võimalus näha ehtsat tseremooniat, kus kõik kulges vanade traditsioonide kohaselt ning kõik noored neiud olid ilusates kimonotes. Jõudsime vahetult enne ürituse algust kohale ning võtsime kenasti ruumi kaugemas servas istet. Traditsioonilise muusika saatel astusid meie ette noored neiud, kes aeglaste liigutustega teekruusid lauale tõstsid ning väga väljapeetult tseremooniat alustasid. Jälgisime seda suure huviga, kuni ruumi teises otsas oleva kardina tagant kaks neiut välja astusid, kes kandsid kaasas kandikut taiyakiga (väike küpsetis, mis on täidetud magusa oapastaga). Nad tõstsid iga külastaja ette salvräti, millele asetasid taiyaki, ning külastajad ulatasid vastutasuks ühele neist oma pileti.

Oota! Pileti? Mis pileti? Me ei teadnud selles midagi. Olime lihtsalt sisse astunud ja suvalises kohas istet võtnud – meil ei olnud õrna aimugi, et vajasime sisenemiseks piletit. Vaatasime närviliselt üksteisele otsa, teadmata kas kiirelt minema hiilida või paigale jääda. Üsna pea oli aga liiga, et midagi teha, sest neiud olid otse meie ees ja ootasid meie pileteid... mida meil polnud. Püüdsime kokutades ja kogeledes seletada, et me ei teadnud, et peame sissesaamiseks maksma ning hetk hiljem oli meie ümber terve kari korraldajaid, kes meilt piletiraha nõudsid. 500 jeeni. Jah, pidime maksma 500 jeeni, et tseremooniat vaadata. Oh jaa, selle eest saime väikese taiyaki ja tilgakese värsket rohelist teed, aga... 500 jeeni?! Lisaks sellele ei andnud nad meile võimalustki lihtsalt välja minna – olime juba maha istunud ja kaks minutit tseremooniat jälginud, nii et pidime selle eest maksma. Oh neid jaapanlasi... Vähemalt oli taiyaki hea (ma armastan azukipastat – isegi kui see ei kõla eriti maitsvalt) ja me saime kogemuse võrra rikkamaks. Edaspidi tean, et ükski uhke tseremoonia ei ole tasuta - kõige eest tuleb maksta.