Vahetult enne talvevaheaja algust juhtus minuga
midagi ootamatut. Ühel kenal kolmapäeva hommikul olin teel kooli, kui juhtusin
kokku ühe oma õppejõuga. Tegemist oli minu inglise keele õppejõuga, kes on kuskil
varastes kolmekümnendates kanadalanna. Nagu tavaliselt, hakkasime
tühjast-tähjast lobisema: rääkisime ilmast, koolist ja paljust muust. Kuna
jõulud olid otse ukse ees, küsis Suzanne (mu õppejõud), mis mul pühade aegu
plaanis on. Tunnistasin ausalt üles, et mul ei ole veel mingeid plaane.
Lootsin, et keegi kaastudengitest korraldab midagi, aga mul ei olnud veel õrna
aimugi, mis tegelikult pühade ajal toimub. Järsku, täiesti ootamatult, küsis Suzanne,
kas ma ei tahaks jõule tema perekonnaga veeta.
Olin mõne hetke jooksul sõnatu. Ma pole
harjunud sellega, et keegi, keda ma väga hästi ei tunne, mind täiesti niisama
enda juurde kutsub. Veel enam, et mõni õppejõud seda teeb. Tõsi, olin juba mitu
kuud tema loengutes käinud (ja loengus oli alati maksimaalselt 3 õpilast), aga
ta on ikkagi mu õppejõud. Niisiis oli selline kutse väga ootamatu... Eestis
pole minuga midagi sellist mitte kunagi juhtunud. Seetõttu kulus mul hetk aega,
et vastata. Kui mu aju jälle tööle hakkas, teatasin instinktiivselt, et oleksin
meeleldi nõus pühad Suzanne’i ja tema perega veetma.
Otsustasime, et
veedame esimese jõulupüha koos. Kohtusime 25ndal detsembril korteri
läheduses olevas toidupoes ja suundusime Nagoya sadamasse. Suzanne tuli koos
oma kaheaastase tütre Aika’ga, nii et metroos oli meil veidi keeruline
liigelda, kuid jõudsime kenasti kohale. Suundusime esimese asjana
akvaariumisse.
Nagoya akvaarium on imeline koht – see ei ole
ehk kõige suurem akvaarium Jaapanis, kuid see on siiski üks parimaid, mida mina
kunagi külastanud olen. Mõõkvaalad, delfiinid, beluugad, hiiglaslikud vähilised
ja paljud muud. Meil õnnestus isegi delfiinishow’d näha. Tundsin ennast taas
nagu väike laps, kes säravsilmi uut maailma avastab. Akvaarium oli veidralt
nõiduslik – ning võrreldes loomaaiaga tunduvalt rõõmsam paik. Ma ei tea, kuidas
delfiine ja mõõkvaalu seal koheldakse, kuid vähemalt peale vaadates tundus, et
mereelukaid koheldakse siin paremini.
Pärast akvaariumikülastust suundusime
juuresolevasse parki, kus nautisime väikest turgutavat lõunasööki. Kuna Aika
hakkas väsima, otsustasime edasi Suzanne’i juurde minna. Järgnevad tunnid
möödusid kokates. Üle pika aja sain ahjus valmistatud juurvilju ja korralikku
liha maitsta. Tänutäheks küpsetasin Suzanne’ile koogi – nagu tavaliselt oli
selleks mu ülirammus šokolaadikook, mis seekord eriti hästi välja kukkus.
Kokkuvõttes oli tegemist väga kena perekondliku õhtusöögiga ning kuigi tegemist
polnud mu enda perekonnaga, tundsin ennast ikkagi nagu kodus.
No comments:
Post a Comment