Isiklik reisikorraldaja

Korealased on üldiselt väga hästi organiseeritud – saime sellest aru samal õhtul, kui jõudsime Daejeon’i.  Olime just pesust tulnud, kui Heeweon päris meie plaanide järele. Teatasime, et ega meil mingeid erilisi plaane polegi: tulime Daejeon’i lihtsalt asjaolude sunnil ning meil polnud õrna aimugi,  mida seal teha. Heeweon oli paar hetke üllatunult vait ja kadus siis kiiresti teise tuppa vanematega rääkima. Kuskil viisteist minutit hiljem tuli ta tagasi ja teatas, et meil on järgmiseks päevaks plaan olemas.

Ah? Meil? Minu teada pidi Heeweon kooli minema, aga... Ah, ta pidigi kooli minema. Aga plaan...? Tuli välja, et ta oli vanemate abiga minu ja Brenda järgneva päeva täielikult ära sisustanud. Nimelt ootas meid varajane lõuna tema ema ja vennaga ühes lähedalasuvas kohvikus. Seejärel pidime Daejeon’i jaama minema, kus meid viidi linnatuurile, mis kestis kella kaheteistkümnest poole viieni. Pärast seda pidime Heeweon’i endaga jaamas kokku saama ning ta lubas meid poodidesse viia. Okei, see oli ootamatu. Arvasin, et ta lihtsalt soovitab meile teatud kohti, kuhu minna, aga tema pani meile terve päevakava kokku. Heeweon oli nagu professionaalne reisikorraldaja: kõik oli ajaliselt paika pandud ning lõunasöök ja vaba aeg plaani sisse arvestatud. Olgu siis nii. Vähemalt ei pidanud me ise vaeva nägema ega kohalike vaatamisväärsuste kohta uurima - kõik oli meile ette-taha ära tehtud. 

Ärkasime järgneval hommikul varakult ja suundusime Heeweon’i ema ja noorema vennaga korterist viie minuti tee kaugusel asuvasse kohvikusse, kus meile pakuti tüüpilist korea nuudlirooga ja teed. Viimane oli minu jaoks äärmiselt teretulnud, sest olin viimase kahe päeva jooksul äärmiselt haigeks jäänud ning igasugune tegevus nõudis suurt pingutust. Lisaks sellele oli mu kurk paistes ja nina tilkus nagu katkine kraan. Püüdsin siiski head nägu teha ja kuulasin, kuidas Heeweon’i ema meile väga halvas inglise keeles seletas, miks sellel nuudliroal just selline nimi on ja mis meid linnatuuril ees ootab.

Lõunaga läks oodatust veidi kauem, nii et oleksime äärepealt linnatuuri bussist maha jäänud. Meie üllatuseks oli lisaks meile veel tervelt kaks inimest tuurist osa võtmas. Jah, tervelt kaks. Ilmselgelt polnud turismihooaeg veel alanud.  Vähemalt pöörati meile seda rohkem tähelepanu ning saime erikohtlemise osaliseks. Grupijuht seletas meile kenasti lahti, milles tuur seisneb, mida me teha saame ja kui kaua kõigega läheb.

Daejeon on üpris uus linn ning suurest teadusele keskendunud. Seal on äärmiselt palju erinevaid teadusinstituute, uurimiskeskusi ja mitu erinevat ülikooli, mis on valdavalt reaalkallakuga. Meid ootas ees külastus leiutistemuuseumisse, tähetorni, sõit läbi astrofüüsikainstituudi ja lõpuks jalavann. Okei, see viimane oli natuke veider ega sobinud väga hästi kavasse, aga polnud minu asi vinguda. Plaan oli juba tehtud.
Esimene pooltund möödus linnas ringi sõites. Daejeon on tõeline suurlinn ning kõik ehitised on nii uued ja hiiglaslikud nagu oleks linn alles mõnekümne aasta eest tühja koha pealt üles ehitatud. Kõik erinevad instituudid ja ülikoolid, millest mööda sõitsime, olid ülimodernse arhitektuuriga klaashooned, mis torkasid pilvelõhkujate ja ärihoonete vahel selgelt silma. Kogu sõidu ajal ei näinud ma ainsatki templit ega traditsioonilist hoonet. Võimalik, et olime lihtsalt vales piirkonnas, aga mul tekkis kerge kahtlus, et ehk neid ei olegi Daejeon’is.

Esimene peatus oli leiutistemuuseum. Tunniajase tuuri vältel saime erinevaid leiutisi proovida ning mänge mängida. Nägime, kuidas 3D prillid töötavad ning saime omaenda 3D filmis osaleda, korraldasime virtuaalse ilutulestiku, osalesime avariisimulatsioonis ning mängisime arvutimängu, kus tegelane jäljendas kõiki meie liigutusi, ilma et oleksime pidanud ühelegi nupule vajutama.

Järgmine peatus oli observatoorium, kus korea keeles rääkiv giid meile planeetide liikumise ja tähtede kohta midagi seletas. Mul pole õrna aimugi, millest ta täpselt rääkis, aga polnudki tähtis. Meil õnnestus läbi teleskoobi päikest lähedalt näha ning veidi hiljem viidi meid kuplialusesse saali, mis muutus tulede kustudes tähistaevaks. Meile näidati, kus erinevad tähtkujud asuvad ning millistest tähtedest need moodustuvad. Tekst oli loomulikult taaskord korea keeles, aga sellel polnud tähtsust. Nautisin lihtsalt vaikust, rahu ja imelist vaadet tähistaevale.

Viimane koht, kuhu meid viidi, oli Daejeon’i tuntud jalavann. Ootasin, et meid viiakse mingisse peenesse spaasse, kus saame käteräti ja kõik muu vajaliku, kuid selgus, et jalavann asus väljas. Keset linna oli väike haljasala, kus asusid pisikesed auravad tiigikesed, mille ääres inimesed istusid, jalad vees. Nii lihtne see oligi. Vesi tuli looduslikust kuumaveeallikast ning vaatamata sellele, et ilm oli üpris jahe, oli parajalt mõnus istuda jalad vees. Saime taaskord veidi puhata ning päikeselist jahedat talveilma nautida.

Pärast seda mitmetunnist retke olin parajalt väsinud ja kergelt näljane. Meid pandi taas jaamas maha ning lühikese ootamise järel saime kokku Heeweon’iga, kes meid õhtustama viis. Toit oli taas suurepärane – vürtsikas nuudli, juurviljaroog kalaga – ning taaskord anti meile võimalus seda ise valmistada. Seekord oli tegemist äärmiselt vürtsise roaga, mis oli minu jaoks isegi hea, sest tänu sellele sain jälle läbi nina hingata. Kahjuks ei teinud see mu kurgule erilisi teeneid.

Õhtu lõppes poodlemisega. Ekslesime maa-aluses kaubanduskeskuses ringi ja otsisime riideid ja jalateid, mis ei olnud kahjuks Jaapanis olevast kaubast märgatavalt odavamad. Siiski leidsime mõningaid ilusaid asju, kuid suveniiride ostmise jätsime viimasele päevale. Lootsin, et mu tervis paraneb selleks ajaks...