Hommik algas raskelt. Meie lennuk pidi kella 9
paiku lahkuma, nii et ärkasime kella kuuest ja panime ennast kiiresti riidesse.
Haarasime kohvrid ning suundusime läbi lumiste tänavate lähima metroopeatuse
poole. Olime väsinud, näljased (kuna pidime varakult lahkuma, polnud meil
võimalust hommikust süüa) ja pooleldi külmunud, kui rongijaama jõudsime.
Oleksime äärepealt õigest rongist maha jäänud, kuid suutsime viimasel hetkel
ikkagi peale hüpata – istekohta me loomulikult ei saanud, nii et pidime
nelikümmend minutit püsti seisma. Nojah, lohutasime end mõttega, et varsti
istume lennukis, kus meile hommikusööki pakutakse.
Jõudsime tund aega enne lendu lennujaama kohale.
Okei, see ei olnud just kõige ideaalsem stsenaarium, aga olin kindel, et jõuame
lennule. Läksime Jetstari chek-in’i, et oma kohvritest vabaneda ja piletid
kätte saada ja... Tühistatud. Meie lend oli tühistatud.
Chek-in’i jõudes tervitas meid kena silt
jaapanikeelse tekstiga, kus meid teavitati sellest, et kuna Tokyos on parasjagu
möllamas lumetorm, on kõik lennud sinna ja Tokyost lõunas asuvatesse linnadesse
tühistatud. Mida? Mismõttes? Meil olid piletid Lõuna-Koreasse. Ja lend oli
samal päeval... Mida kuradit?
Läksime lennufirma töötaja juurde, kes meile
väga halvas inglise keeles seletas, et kuna lennud on ilma tõttu tühistatud, on
meil kaks võimalust. Esimene võimalus oli öö lennujaamas veeta ja järgmisel
päeval tagasi lennata. See meile ei sobinud, sest pidime juba samal päeval
Lõuna-Koreasse jõudma. Teine variant oli, et lennufirma hüvitab meie piletid
ning saame oma raha tagasi. See variant tundus iseenesest parem, kuid ei
lahendanud ikkagi meie Lõuna-Korea probleemi. Teatasime töötajale, et peame
veidi nõu ja tuleme tagasi.
Otsustasime uurida, kas meil õnnestub Sapporost
ikkagi otse Lõuna-Koreasse saada. Meil olid tagasisõidu piletid iseenesest
olemas, nii et pidime lihtsalt esimese pileti ära muutma. Suundusime Korean
Airlines’i laudade juurde, kus kohtasime väga abivalmis töötajat, kelle inglise
keel oli tunduvalt parem Jetstari töötaja omast. Teavitasime teda oma
olukorrast – meil olid piletid Lõuna-Koreasse, aga meil ei olnud võimalik
tagasi Nagoyasse saada. Esmalt teatas neiu, et kui me ei kasuta oma esimest
piletit (Nagoya-Soul), ei ole meil võimalik enam tagasisõidu piletit kasutada.
Seletasime talle, et tahame esimest piletit ära muuta ja hoopis Sapporost Souli
minna ning esimest korda sel hommikul saime häid uudiseid. Neiu seletas, et ta
võib pileti ära muuta ning panna meid kella neljasele lennule Souli, kuid et
peame piletite muutmise eest veidi juurde maksma. Otsustasime, et sellest pole
hullu – tahtsime lihtsalt Lõuna-Koreasse saada ning väike lisatasu meid ei
hirmutanud. Kavatsesime lihtsalt Jetstarilt piletiraha tagasi nõuda ja siis
selle rahaga Korea piletite eest maksta. Neiu kadus tagaruumi broneeringuid
muutma ja meie ohkasime väsinult, lootes et asi saab varsti korda.
Kuskil viisteist minutit hiljem ilmus töötaja uuesti
välja ja teatas, et broneeris meile kohad kella neljasele lennule Souli. Ta
esitas meile ka arve... „Väikesest“ lisatasust oli saanud röögatult suur
lisatasu, mida nähes mul suu lahti vajus. Ma ei hakka täpset summat mainima,
aga võin öelda, et see ei teinud meid kumbagi just eriti õnnelikuks. Töötaja
ütles, et meil on broneeringud olemas, nii et võime veel otsustada, kas tahame
piletid välja osta või mitte. Otsutasime veidi oodata ja nõu pidada.
Suundusime otsejoones tagasi Jetstari lettide
juurde. Jah, lisatasu oli suur, kuid kui Jetstar meile piletid hüvitaks, poleks
olukord sugugi nii hull. Astusime esimese töötaja juurde, kes meile ette
juhtus, ja teavitasime teda sellest, et tahame, et meie piletid hüvitataks. „Olgu,
ma toon kohe voucherid!“ teatas ta rõõmsalt ja hakkas minema astuma.
Oota! Mida? Voucherid? Mida me nendega tegema
peaks?! Ja mitte lihtsalt voucherid, vaid voucherid, mis kehtivad ainult
Jetstari lendudel. Mida...? Me ei tahtnud vouchereid – me vajasime reaalset
raha! Püüdsime seda töötajale selgeks teha, aga jaapanlastega inglise keeles
rääkides läheb alati paljut kaduma. Töötaja kuulas meie seletuse ära, läks tagaruumi,
tuli tagasi ja teatas meile, et ’nemad ei saa midagi otsustada’. Küsisime, kas
keegi saab ’midagi otsustada’. Töötaja kadus taas tagaruumi, tuli tagasi ja
kordas, et nad saavad meile voucherid anda. Püüdsime uuesti seletada, miks me
reaalset raha vajame. Töötaja kadus uuesti mõneks ajaks ning naases teatades,
et neil ei ole lettides sularaha ning nad ei saa seetõttu meid aidata.
Uurisime, kas nad ei saaks meile ülekandega piletid hüvitada. Meil oli hetkel
piisavalt sularaha, et Korea piletite eest maksta, kuid tahtsime siiski Jetstari
tühistatud lennu eest raha tagasi. Töötaja kadus jälle tükiks ajaks.
Seekord kadus ta väga pikaks ajaks, nii et
otsustasime vahepeal mõne teise töötajaga õnne proovida – ehk oskab keegi veidi
paremini inglise keelt ja suudab meid aidata... Leidsime järjekordse noore
neiu, kellele me oma muret kurtsime. Selleks ajaks tuli meid varem aidanud
töötaja tagasi ning nad kaks pidasid tükk aega nõu... ja kadusid siis uuesti
tagaruumi... Selleks ajaks olime kohutavalt väsinud ja kärsitud. Kell hakkas kaks
saama ja me polnud ärkamisest saadik midagi söönud ega joonud. See ei olnud
just kõige meeldivam päev olnud.
Tagasi tulles tõid töötajad meile kaks
blanketti ja teatasid, et kui me need ära täidame ja lennufirmale faksime,
kantakse meie piletiraha meile millalgi üle. Lõpuks ometi! Asusime koheselt
lehti täitma ja mõneks ajaks tundus, et olukord paraneb. Siis aga
märkasime lehel lünka, kuhu tuli
kirjutada panga kood (3-kohaline) ja harukontori kood (4-kohaline). Mida...?
Mis see veel on? Mul polnud õrna aimugi, mida nad saada tahavad. Minu
reisikaaslane, Brenda, oli sama nõutu. Mida teha? Otsustasime, et ainus võimalus,
need koodid välja selgitada, on internetist selle kohta infot otsida. Kahjuks
ei olnud kuskil lennujaamas wifit. Ei, ma ei tee nalja. Me ei leidnud kuskilt
tasuta wifit. Isegi avalike arvutite leidmine võttis meil kuskil pool tundi.
Saja jeeni eest saime kümme minutit internetti kasutada ja selle aja sees... ei
avastanud me midagi kasulikku. Läksime tagasi Jetstari ja uurisime, kas saame
blanketid veidi hiljem ära saata. Nad kinnitasid meile, et sellest pole midagi –
peaasi, et need millalgi ikkagi ära saadame.
Viimase asjana uurisime, kui suur osa meile
siis hüvitatakse. Blanketil seisis, et meile hüvitatakse kõik kulud, mis on
tekkinud seoses lennu tühistamisega. Selgitasime töötajatele, et kuna lend
tühistati, pidime Korea piletite muutmise eest röögatu summa maksma ja
uurisime, kas ka see hüvitatakse meile. Töötajatel kulus jälle tükk aega, enne
kui nad meist aru said ja lõpuks kinnitas üks neist, et kõik meie kulud
korvatakse. Suurepärane!
Pakkisime lõpuks oma kotid jälle kokku ja
jalutasime tagasi Korean Airlines’i lettide juurde, kus chek-in oli juba
lõppemas. Maksime nõutud summa, panime kohvrid alla ja suundusime läbi
turvaväravate. Lõpuks ometi oli meil veidi aega, et puhata. Selleks ajaks oli
kell juba kolm ja me polnud ikka veel midagi söönud. Haarasime lendu oodates
kaks väikest grillitud kana varrast ning ühe veepudeli ning istusime värava
juurde maha. Natukese aja pärast lasti meid juba pardale ja ma olin üliõnnelik,
kui avastasin, et saan lennu ajal filmi vaadata ning mulle pakutakse isegi
süüa. Päev hakkas lõpuks ometi paranema.
Lõuna-Koreasse jõudes tundus, et kõik hakkab
laabuma. Saime oma kotid kätte ja suundusime läbi passikontrolli, kus töötajad
olid veidi segaduses, kui avastasid, et elame Jaapanis. Nojah, eks me ei näinud
sedamoodi välja küll. Suundusime lõpuks läbi kõigi kontrollide kohvikute piirkonda,
kus toimus parasjagu mingi kontsert, kus traditsioonilistes riietes noor naine laulis kauneid koreakeelseid laule .
Järgmine probleem tekkis aga vahetult pärast
kohalejõudmist seoses ööbimisega. Nimelt olin otsustanud esimest korda elus
couchsurfing’u lehe abil endale öömaja otsida ning see isegi õnnestus. Üks
Soulis töötav ameeriklasest õpetaja oli valmis meid enda juurde võtma. Kuna
meie algne lend pidi alles kell kaheksa Souli jõudma, olime varem kokku
leppinud, et kohtume kell pool üksteist. Nüüd olime aga viis tundi varem kohal
ja meil polnud midagi teha. Lootsin, et mul õnnestub internetikohvikus oma
võõrustajaga ühendust võtta ja kohtumine ettepoole nihutada, nii et suundusime
kohe sinna.
Õnneks ei pidanud me seal interneti kasutamise
eest maksma (esimene asi, mis Korea minu silmis Jaapanist kõrgemale tõstis) ja
ma otsustasin kohe gmaili sisse logida... ainult selleks, et avastada, et kogu
leht on korea keeles. Okeeeei... Pole hullu – sisselogimisleht oli ju kogu aeg
samasugune. Pidin lihtsalt sinisele nupule vajutama ja kõik. Toksisin oma
kasutajatunnuse ja parooli sisse ja... mulle avanes täielikult koreakeelne
leht, mis... minult midagi tahtis. Telefoninumbrit? Turvaküsimust? Jumal teab!
Ma ei saanud millestki aru. Püüdsin uuesti sisse logida, aga tulemus oli kogu
aeg sama.
Selleks ajaks olin lihtsalt nii tüdinud, et
andsin alla. Otsustasime, et veedame need tunnid lihtsalt lennujaamas istudes.
Meil oli internet olemas, nii et vaatasime sarju ja istusime niisama, puhates
päevasündmustest. Lõpuks oli aeg linna sõita. Vähemalt on Souli metroosüsteem
äärmiselt mugav ja piisavalt arusaadav. Jah, liine on palju, sest linn on suur,
ja meil kujus õigesse peatusesse jõudmiseks päris palju aega, aga isegi meie,
kes me ei osanud ühtki sõna korea keelt, tulime toime. Lõpuks olime
kokkulepitud kohas ning kümme minutit hiljem ilmus ka meie võõrustaja kohale.
Tegemist oli väga sõbraliku ja toreda naisega, kes meid oma korterisse juhatas
ja meile kõik vajaliku andis. Jah, meie voodi koosnes õhukesest madratsist
puupõrandal, aga vähemalt oli meil soe tuba, kus magada ja rohkem me ei
tahtnudki. Pärast kogu seda jama lennujaamas olime õnnelikud, et saime lõpuks
ometi puhata. Keerasime magama ja lootsime, et järgmine päev on parem. Igal
juhul ei saanud see enam hullem olla...
Päris hästi nõudsite oma õigusi. Ma oleks ka täiega peale lennanud neile töötajatele seal lennufirmas.
ReplyDelete