Kannatuste jada ehk kuidas ma jõudsin Lõuna-Koreasse

Hommik algas raskelt. Meie lennuk pidi kella 9 paiku lahkuma, nii et ärkasime kella kuuest ja panime ennast kiiresti riidesse. Haarasime kohvrid ning suundusime läbi lumiste tänavate lähima metroopeatuse poole. Olime väsinud, näljased (kuna pidime varakult lahkuma, polnud meil võimalust hommikust süüa) ja pooleldi külmunud, kui rongijaama jõudsime. Oleksime äärepealt õigest rongist maha jäänud, kuid suutsime viimasel hetkel ikkagi peale hüpata – istekohta me loomulikult ei saanud, nii et pidime nelikümmend minutit püsti seisma. Nojah, lohutasime end mõttega, et varsti istume lennukis, kus meile hommikusööki pakutakse.

Jõudsime tund aega enne lendu lennujaama kohale. Okei, see ei olnud just kõige ideaalsem stsenaarium, aga olin kindel, et jõuame lennule. Läksime Jetstari chek-in’i, et oma kohvritest vabaneda ja piletid kätte saada ja... Tühistatud. Meie lend oli tühistatud.

Chek-in’i jõudes tervitas meid kena silt jaapanikeelse tekstiga, kus meid teavitati sellest, et kuna Tokyos on parasjagu möllamas lumetorm, on kõik lennud sinna ja Tokyost lõunas asuvatesse linnadesse tühistatud. Mida? Mismõttes? Meil olid piletid Lõuna-Koreasse. Ja lend oli samal päeval... Mida kuradit?

Läksime lennufirma töötaja juurde, kes meile väga halvas inglise keeles seletas, et kuna lennud on ilma tõttu tühistatud, on meil kaks võimalust. Esimene võimalus oli öö lennujaamas veeta ja järgmisel päeval tagasi lennata. See meile ei sobinud, sest pidime juba samal päeval Lõuna-Koreasse jõudma. Teine variant oli, et lennufirma hüvitab meie piletid ning saame oma raha tagasi. See variant tundus iseenesest parem, kuid ei lahendanud ikkagi meie Lõuna-Korea probleemi. Teatasime töötajale, et peame veidi nõu ja tuleme tagasi.

Otsustasime uurida, kas meil õnnestub Sapporost ikkagi otse Lõuna-Koreasse saada. Meil olid tagasisõidu piletid iseenesest olemas, nii et pidime lihtsalt esimese pileti ära muutma. Suundusime Korean Airlines’i laudade juurde, kus kohtasime väga abivalmis töötajat, kelle inglise keel oli tunduvalt parem Jetstari töötaja omast. Teavitasime teda oma olukorrast – meil olid piletid Lõuna-Koreasse, aga meil ei olnud võimalik tagasi Nagoyasse saada. Esmalt teatas neiu, et kui me ei kasuta oma esimest piletit (Nagoya-Soul), ei ole meil võimalik enam tagasisõidu piletit kasutada. Seletasime talle, et tahame esimest piletit ära muuta ja hoopis Sapporost Souli minna ning esimest korda sel hommikul saime häid uudiseid. Neiu seletas, et ta võib pileti ära muuta ning panna meid kella neljasele lennule Souli, kuid et peame piletite muutmise eest veidi juurde maksma. Otsustasime, et sellest pole hullu – tahtsime lihtsalt Lõuna-Koreasse saada ning väike lisatasu meid ei hirmutanud. Kavatsesime lihtsalt Jetstarilt piletiraha tagasi nõuda ja siis selle rahaga Korea piletite eest maksta. Neiu kadus tagaruumi broneeringuid muutma ja meie ohkasime väsinult, lootes et asi saab varsti korda.

Kuskil viisteist minutit hiljem ilmus töötaja uuesti välja ja teatas, et broneeris meile kohad kella neljasele lennule Souli. Ta esitas meile ka arve... „Väikesest“ lisatasust oli saanud röögatult suur lisatasu, mida nähes mul suu lahti vajus. Ma ei hakka täpset summat mainima, aga võin öelda, et see ei teinud meid kumbagi just eriti õnnelikuks. Töötaja ütles, et meil on broneeringud olemas, nii et võime veel otsustada, kas tahame piletid välja osta või mitte. Otsutasime veidi oodata ja nõu pidada.

Suundusime otsejoones tagasi Jetstari lettide juurde. Jah, lisatasu oli suur, kuid kui Jetstar meile piletid hüvitaks, poleks olukord sugugi nii hull. Astusime esimese töötaja juurde, kes meile ette juhtus, ja teavitasime teda sellest, et tahame, et meie piletid hüvitataks. „Olgu, ma toon kohe voucherid!“ teatas ta rõõmsalt ja hakkas minema astuma.

Oota! Mida? Voucherid? Mida me nendega tegema peaks?! Ja mitte lihtsalt voucherid, vaid voucherid, mis kehtivad ainult Jetstari lendudel. Mida...? Me ei tahtnud vouchereid – me vajasime reaalset raha! Püüdsime seda töötajale selgeks teha, aga jaapanlastega inglise keeles rääkides läheb alati paljut kaduma. Töötaja kuulas meie seletuse ära, läks tagaruumi, tuli tagasi ja teatas meile, et ’nemad ei saa midagi otsustada’. Küsisime, kas keegi saab ’midagi otsustada’. Töötaja kadus taas tagaruumi, tuli tagasi ja kordas, et nad saavad meile voucherid anda. Püüdsime uuesti seletada, miks me reaalset raha vajame. Töötaja kadus uuesti mõneks ajaks ning naases teatades, et neil ei ole lettides sularaha ning nad ei saa seetõttu meid aidata. Uurisime, kas nad ei saaks meile ülekandega piletid hüvitada. Meil oli hetkel piisavalt sularaha, et Korea piletite eest maksta, kuid tahtsime siiski Jetstari tühistatud lennu eest raha tagasi. Töötaja kadus jälle tükiks ajaks.

Seekord kadus ta väga pikaks ajaks, nii et otsustasime vahepeal mõne teise töötajaga õnne proovida – ehk oskab keegi veidi paremini inglise keelt ja suudab meid aidata... Leidsime järjekordse noore neiu, kellele me oma muret kurtsime. Selleks ajaks tuli meid varem aidanud töötaja tagasi ning nad kaks pidasid tükk aega nõu... ja kadusid siis uuesti tagaruumi... Selleks ajaks olime kohutavalt väsinud ja kärsitud. Kell hakkas kaks saama ja me polnud ärkamisest saadik midagi söönud ega joonud. See ei olnud just kõige meeldivam päev olnud.

Tagasi tulles tõid töötajad meile kaks blanketti ja teatasid, et kui me need ära täidame ja lennufirmale faksime, kantakse meie piletiraha meile millalgi üle. Lõpuks ometi! Asusime koheselt lehti täitma ja mõneks ajaks tundus, et olukord paraneb. Siis aga märkasime  lehel lünka, kuhu tuli kirjutada panga kood (3-kohaline) ja harukontori kood (4-kohaline). Mida...? Mis see veel on? Mul polnud õrna aimugi, mida nad saada tahavad. Minu reisikaaslane, Brenda, oli sama nõutu. Mida teha? Otsustasime, et ainus võimalus, need koodid välja selgitada, on internetist selle kohta infot otsida. Kahjuks ei olnud kuskil lennujaamas wifit. Ei, ma ei tee nalja. Me ei leidnud kuskilt tasuta wifit. Isegi avalike arvutite leidmine võttis meil kuskil pool tundi. Saja jeeni eest saime kümme minutit internetti kasutada ja selle aja sees... ei avastanud me midagi kasulikku. Läksime tagasi Jetstari ja uurisime, kas saame blanketid veidi hiljem ära saata. Nad kinnitasid meile, et sellest pole midagi – peaasi, et need millalgi ikkagi ära saadame.

Viimase asjana uurisime, kui suur osa meile siis hüvitatakse. Blanketil seisis, et meile hüvitatakse kõik kulud, mis on tekkinud seoses lennu tühistamisega. Selgitasime töötajatele, et kuna lend tühistati, pidime Korea piletite muutmise eest röögatu summa maksma ja uurisime, kas ka see hüvitatakse meile. Töötajatel kulus jälle tükk aega, enne kui nad meist aru said ja lõpuks kinnitas üks neist, et kõik meie kulud korvatakse. Suurepärane!

Pakkisime lõpuks oma kotid jälle kokku ja jalutasime tagasi Korean Airlines’i lettide juurde, kus chek-in oli juba lõppemas. Maksime nõutud summa, panime kohvrid alla ja suundusime läbi turvaväravate. Lõpuks ometi oli meil veidi aega, et puhata. Selleks ajaks oli kell juba kolm ja me polnud ikka veel midagi söönud. Haarasime lendu oodates kaks väikest grillitud kana varrast ning ühe veepudeli ning istusime värava juurde maha. Natukese aja pärast lasti meid juba pardale ja ma olin üliõnnelik, kui avastasin, et saan lennu ajal filmi vaadata ning mulle pakutakse isegi süüa. Päev hakkas lõpuks ometi paranema.

Lõuna-Koreasse jõudes tundus, et kõik hakkab laabuma. Saime oma kotid kätte ja suundusime läbi passikontrolli, kus töötajad olid veidi segaduses, kui avastasid, et elame Jaapanis. Nojah, eks me ei näinud sedamoodi välja küll. Suundusime lõpuks läbi kõigi kontrollide kohvikute piirkonda, kus toimus parasjagu mingi kontsert, kus traditsioonilistes riietes noor naine laulis kauneid koreakeelseid laule .

Järgmine probleem tekkis aga vahetult pärast kohalejõudmist seoses ööbimisega. Nimelt olin otsustanud esimest korda elus couchsurfing’u lehe abil endale öömaja otsida ning see isegi õnnestus. Üks Soulis töötav ameeriklasest õpetaja oli valmis meid enda juurde võtma. Kuna meie algne lend pidi alles kell kaheksa Souli jõudma, olime varem kokku leppinud, et kohtume kell pool üksteist. Nüüd olime aga viis tundi varem kohal ja meil polnud midagi teha. Lootsin, et mul õnnestub internetikohvikus oma võõrustajaga ühendust võtta ja kohtumine ettepoole nihutada, nii et suundusime kohe sinna.

Õnneks ei pidanud me seal interneti kasutamise eest maksma (esimene asi, mis Korea minu silmis Jaapanist kõrgemale tõstis) ja ma otsustasin kohe gmaili sisse logida... ainult selleks, et avastada, et kogu leht on korea keeles. Okeeeei... Pole hullu – sisselogimisleht oli ju kogu aeg samasugune. Pidin lihtsalt sinisele nupule vajutama ja kõik. Toksisin oma kasutajatunnuse ja parooli sisse ja... mulle avanes täielikult koreakeelne leht, mis... minult midagi tahtis. Telefoninumbrit? Turvaküsimust? Jumal teab! Ma ei saanud millestki aru. Püüdsin uuesti sisse logida, aga tulemus oli kogu aeg sama.

Selleks ajaks olin lihtsalt nii tüdinud, et andsin alla. Otsustasime, et veedame need tunnid lihtsalt lennujaamas istudes. Meil oli internet olemas, nii et vaatasime sarju ja istusime niisama, puhates päevasündmustest. Lõpuks oli aeg linna sõita. Vähemalt on Souli metroosüsteem äärmiselt mugav ja piisavalt arusaadav. Jah, liine on palju, sest linn on suur, ja meil kujus õigesse peatusesse jõudmiseks päris palju aega, aga isegi meie, kes me ei osanud ühtki sõna korea keelt, tulime toime. Lõpuks olime kokkulepitud kohas ning kümme minutit hiljem ilmus ka meie võõrustaja kohale. Tegemist oli väga sõbraliku ja toreda naisega, kes meid oma korterisse juhatas ja meile kõik vajaliku andis. Jah, meie voodi koosnes õhukesest madratsist puupõrandal, aga vähemalt oli meil soe tuba, kus magada ja rohkem me ei tahtnudki. Pärast kogu seda jama lennujaamas olime õnnelikud, et saime lõpuks ometi puhata. Keerasime magama ja lootsime, et järgmine päev on parem. Igal juhul ei saanud see enam hullem olla...