Teisipäev algas Gangnamis. Jah, otsustasime, et
kui juba Soulis oleme, tuleb kindlasti ka Gangnami rajoonist läbi hüpata. Seda
enam, et Gangnam oli meie ööbimiskohast kahekümne minuti kaugusel. Pärast
lühikest jalutuskäiku olimegi juba kõrghoonete ja kallite kohvikute vahel. Mis
Gangnamis siis nii erilist on? Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi. Tegemist on
lihtsalt rajooniga, kus on palju poode, kohvikuid, kõrghooneid ja kontoreid.
Siiski, vähemalt saan nüüd öelda, et olen Gangnamis ära käinud ning maa-alusest
kaubanduskeskusest leidsime isegi poe nimega ’Gangnam Style’. Tundub, et
korealastel on huumorimeel täiesti olemas.
Järgmiseks suundusime Changdeokgungi palee
juurde, mis on suurim ja kuulsaim palee Soulis. Otsustasime, et lisaks
šoppamisele peaksime ka natuke kultuursemad olema. Kahjuks avastasime kohale
jõudes, et palee on suletud. Ühel päeval nädalas on palee kinni ja meie
sattusime sinna just sellel päeval. Nojah, õnneks oli sealsamas palee kõrval
ajaloomuuseum, nii et meie plaan ei läinud täielikult vett vedama. Tegime
muuseumis väikese tuuri ja avastasime, et samas piirkonnas on lisaks põhilisele
paleele veel terve hunnik (neli) paleesid. Lähim neist oli Gyeongbokgung. Pidin
kella kuuest Miraga kohtuma, aga kuna sinna oli veel tükk aega, otsustasime
järgmisesse paleesse suunduda.
Kuskil viisteist minutit hiljem jõudsime suure
ekstravagantse palee juurde, mis oli õnneks avatud. Meie rõõmuks ei olnud seal
ka kuigi palju turiste – ilmselt ei olnud turismihooaeg veel alanud. Astusime
uudishimulikult palee õue, kus meile avanes vaade suurele
punase-rohelisekirjule lossile, mis seisis keset lagedat väljakut. Jalutasime
edasi nagu tüüpilised turistid, tehes kõigest vähegi huvitavast pilte. Palee
oli tuduvalt värvilisem ja suursugusem kui Jaapanis nähtud lossid. Igal pool
oli kulda ja karda ning selgus, et kuningatrooni kaunistas pärlmutter. Väga
kena.
Jalutasime ümber lossi, arvates et see on
lihtsalt igava müüriga ümbritsetud, kuid selle asemel avastasime värava.
Sellest läbi astudes selgus, et lisaks paleele oli nende müüride vahel terve
linnak, kus kunagi ammu kuningapere liikmed ja ametnikud edasi. Väike
ekskursioon, mis oleks pidanud kuskil kümme minutit võtma, venis pooletunniseks
matkaks läbi palee aia ja erinevate elamurajoonide. Suurem osa hooneid olid
loomulikult väga suursugused, värvilised ja kirevad. Ainult ametnike elu- ja
tööruumid olid klassikaliselt tagasihoidlikud.
Enne kui me arugi saime, hakkas kell juba
kuuele lähenema ja me pidime järgmisesse metroojaama jalutama, et Miraga
kohtuda. Selleks ajaks polnud me veel lõunat söönud, nii et olime väsinud ja
näljased. Paar minutit pärast kuut olime metroojaamas kohal ning saime Miraga
kokku. Niipea, kui ta avastas, et me pole midagi söönud, otsutas ta meid
toiduekskursioonile viia.
Esmalt suundusime lähedalasuvale tänavaturule,
mis oli äärmiselt... aasiapärane. Katusega kaetud tänaval oli lugematul hulgal
müügiputkasid toidu, vürtside või riietega. Tänava keskel olid erinevad
söögiputkad, kus sai leti ääres istudes kohalikke värskelt valmistatud toite
proovida. Ringi liikumine oli parajalt keerukas, sest rahvast oli palju ja
müügiputkad muutsid tänava äärmiselt kitsaks. Korra oleksin peaaegu ühele
vaesele korea vanahärrale sülle kukkunud, kui minust mööduv rahvamass mind
kergelt müksas. Koreas on kindel hierarhia – vanematel on alati eesõigus. Nii
et kui mõni vanem härra või mammi tahab sinust mööduda, teeb ta seda igal juhul,
isegi kui peab selleks sulle peale astuma.
Kuskil viis minutit hiljem võtsime istet kahe
müügiputka vahel olevas rahvarohkes söögikohas, kus meile pakuti
traditsioonilisi korea köögiviljapannkooke. Loomulikult saime kõrvale ka
kimchit, marineeritud sibulat (suurepärane asi) ja meile pakuti ka
traditsioonilist korea alkoholi. Makegolli on piimjas kergelt magus alkohol,
mis oli kergelt... kihisev. Maitse oli äärmiselt huvitav ja veel põnevam oli
fakt, et seda serveeriti meile metallist kausikestest. Vaatamata sellele, et
koht oli lärmakas ja kitsas, oli toit imemaitsev ning mulle isegi meeldis
restorani kaootiline õhustik.
Sõime kiiresti oma pannkoogid ära ning järgmiseks
suundusime teise restorani kuskil
viieminutilise jalutuskäigu kaugusel esimesest. Seal pakuti meile taas gimbap’i
ning veiseliha shashimit, mis oli suurepärane. Riivitud pirni põhjal olid
õhukesed veiseliha ribad, maitsestatud seesamiõli, natukese sojakastme ja
äädikaga ning kõige peal oli toores munakollane. Ei pruugi just kõige maitsvam
tunduda, kuid kõik läbi segades oli tulemus suurepärane. Pärast sellist
söömaaega olid meie kõhud täis ning tuju suurepärane. Niisiis oli aeg linna
avastama minna.
Esiteks jalutasime veidi Cheonggyecheon’i (edu
selle hääldamisega) piirkonnas ringi, nautides veidi vaiksemat ja rahulikumat
atmosfääri. Selleks ajaks oli päike juba ammu loojunud ja Soul säras tuledes. Niimoodi
mööda jõeäärt jalutades jõudsime lõpuks Insadong’i . Tegemist on Souli kõige
traditsioonilisema linnaosaga, kus kõik sildid (isegi McDonalds’i ja Starbucks’i
omad) on korea keeles ning poodides pakutakse traditsioonilisi riideid,
maiustusi ja keraamikat.
Otsustasime, et toidutuur poleks ilma
magustoiduta täielik, nii et põikasime ühte tüüpilisse teemajja, kus lisaks
erinevatele jookidele pakuti ka tüüpilisi korea maiustusi. Istusime maha, haarasime menüü ja tellisime
ettekandja ilmudes kolm erinevat magustoitu, kõik 5-7 euro väärtuses. Olime
endaga jube rahul, kui ettekandja järsku teatas, et kuna tegemist on teemajaga,
peame ka midagi juua tellima. Okeeei, heitsime uuesti pilgu menüüle ja
avastasime, et kõige odavam tass (just nimelt tass, mitte kann) teed maksab 7
eurot. Hullult kallis, aga otsustasime, et võime seda endale lubada – äkki oli
tegemist väga hea teega. Tellisime suvalise tee ja ettekandja kadus hetkeks
kööki. Tagasi tulles oli tal uudiseid: selles teemajas peab iga klient ühe
joogi tellima. Nii et lisaks 5-eurosele maiustusele pidime ka 7-eurose tee
tellima. Väga kena...
Me ei kavatsenud sellega leppida ning otsisime
kiiremas korras uue kohviku, kus tellisime kolm erinevat kooki: rohelise tee,
šokolaadi ja Jeju orhidee kreemikoogi. Seletuseks nii palju, et Jeju on Korea
üks lõunapoolsematest saartest, mis on kuuldavasti tuntud oma šokolaadi ja muude
maiustuste poolest. Jõudsime ööbimiskohta tagasi alles kella üheteistkümneks
ning pidime kohe pakkima hakkama – kolmapäeval ootas meid ees reis Daejeon’i.
No comments:
Post a Comment