Oh neid asiaate!

Enne Koreasse minekut oli meil vaja ööbimiskoht leida. Kuna reis ise tõotas kallis tulla, ei olnud meil mingit tahtmist ööbimise eest maksta – niisiis oli vaja alternatiive leida. Mul on Koreas kaks tuttavat, kellega kohtusin paar suve tagasi Hokkaidol vabatahtliku töö raames. Võtsin ühega neist ühendust ja küsisin, kas ta teab mõnd odavat kohta, kus me ööbida saaks. Lootsin, et ta saab vihjest aru ja kutsub meid enda juurde, kuid selle asemel saatis ta mulle lingid erinevate võõrastemajade kodulehtedele. Okeeeei, võib-olla oli minust rumal oodata, et inimene, keda ma vaid kaks nädalat tundsin, meid kohe enda juurde kutsub (kuigi Sapporos selline lähenemine töötas).

Niisiis läksin couchsufing’u lehele ja leidsin meile ajutise ööbimiskoha kaheks ööks. 9nda ja 10nda öösel pidime Heidi juurde jääma ning alates 12ndast oli meil plaanis ühe Brenda sõbra juures ööbida. Probleem oli 11ndaga. Võtsin uuesti oma sõbraga ühendust ja küsisin otse, kas ta teab kedagi, kelle juures me saaks ööbida või kas ta on ise valmis meid majutama. Vastuseks sain: „Pole probleemi. Ma otsin sulle hotelli.“

Nojah, see oli siis ei... Kuna selleks ajaks olin juba Sapporos, ei olnud mul võimalik talle enam vastata, nii et otsustasin Lõuna-Koreasse jõudes midagi välja mõelda. Jõudsime kohale ja Heidiga rääkides teatas ta, et võime veel üheks ööks tema juurde jääda. Suurepärane! Olime üliõnnelikud ning tänulikud ja ma täiesti unustasin ära, et olin oma sõbralt abi palunud. 10nda õhtul läksin facebooki ja võtsin temaga siiski uuesti ühendust, sest tahtsin temaga kokku saada. Mira (minu korealasest sõber) teatas, et talle sobiks, kui saaksime 11nda õhtul kokku... ja et ta vajab minu meiliaadressi, sest ta broneeris mulle 11nda ööks hotellitoa.

Mida... kuradit...?! Juba jälle?! See on teine kord, kui keegi mulle mingi põgusa vestluse põhjal midagi broneerib! Esimene kord oli tegemist rongipiletitega, nüüd hotellitoaga. Mida...? Kas see ongi Aasias normaalne? Et ilma nõu pidamata tehakse selliseid otsuseid?! Mul polnud õrna aimugi, millise hotelli ta oli valinud või kui palju see maksma läks – Mira ei pidanud vajalikuks mind sellest teavitada. Ei, selle asemel broneeris ta täiesti omavoliliselt mulle hotellitoa nagu see oleks kõige normaalsem asi maailmas.

Võtsin temaga loomulikult kohe ühendust ning selgitasin, et ei vaja enam ööbimiskohta. Õnneks sai ta kenasti broneeringu tühistatud, ilma et oleks pidanud midagi maksma. Olin selle üle õnnelik, aga... no tõesti! Need asiaadid ajavad mu hulluks... Edaspidi tean, et kui mõni jaapanlane või korealane mulle abi pakub, tuleb sellest kohe keelduda. Vastasel juhul ootab mind ees järjekordne broneering, mille tühistamine võib äärmiselt keerukaks osutuda.