Tuli takus

Kolmapäev algas plaanitust hiljem, sest olime mõlemad hommikul äärmiselt väsinud. Otsustasime sisse magada, sest ega meil suuri plaane ei olnud. Tahtsime tagasi Changdeokgungi paleesse minna, sest eelneval päeval oli see suletud ning tahtsime siiski kõige suuremale paleele pilgu peale heita, ning pärast seda pidime rongijaama suunduma. Nimelt pidime jõudma kella viiesele Daejeon’i rongile. Brenda sõber Heeweon elab Daejeon’is – Lõuna-Korea suuruselt viiendas linnas – ning plaanisime ülejäänud aja tema juures ööbida ning Daejeon’i avastada. Rongini oli aga terve igavik aega, nii et olime kindlad, et ei pea kiirustama.

Kuskil kaheteistkümne paiku olime poolel teel paleesse ning olime üpris enesekindlad, et kõik läheb ladusalt. Jõudsime ideaalsel hetkel kohale – väljas valmistuti valvurite vahetuseks ning meil õnnestus kogu tseremooniat heast kohast pealt vaadata. Traditsioonilistes rõivastes ja lippe kandvad valvurid viisid trummide ja pasunate saatel oma tseremoonia läbi, meelitades üha rohkem pealtvaatajaid ligi. Muidu suhteliselt kuiv paleekülastus muutus tunduvalt põnevamaks ning pärast lühikese tseremoonia lõppu liikusime entusiastlikult edasi.

Olles juba varem üht väiksemat paleed külastanud, olime üpris kindel, et ka see kompleks on üpris suur. Meil polnud aga õrna aimugi, kui suur täpselt. Uhke peahoone taga avanes värav, mis viis järgmisesse linnakusse, siis parki, tiigi äärde ja nii edasi. Peahoone oli loomulikult tunduvalt suurem ja suursugusem kui eelneval päeval külastatud kompleksi oma, aga seda oligi arvata. Trooni kohal ja laes olevad maalingud olid värvikirevamad ja detailsemad kui eelmises lossis ning ekstravagantselt kaunistatud troon seisis vastuvõturuumi keskel kõrgel platvormil.

Liikusime edasi läbi uhke eluruumide rajooni kuni jõudsime pargini, kus tundsin esimest korda pika aja jooksul, et kevad hakkab lõpuks kätte jõudma. Puudeokstel oli näha pisikesi rohekaid pungi, maapind oli eelmise öö vihmast mudane ning kõik lõhnas kuidagi... kevadiselt. Jalutasime läbi pargi, mille ühes servas asuva tiigi keskel ilutses pisike saareke värvikireva paviljoniga – väga maaliline vaatepilt. Veidi eemal mäe taustal paistis hele pagood ning mida kaugemale me kõndisime, seda rohkem avastasime huvitavaid hooneid ja rajoone.

Enne, kui me arugi saime, oli kell juba kolm ja meil oli viimane aeg ööbimiskohta suunduda, kotid haarata ja rongile joosta. Kiirustasime metroosse ja võtsime suuna Gangnami poole. Nelikümmend minutit hiljem jõudsime õigesse peatusesse... ja siis läks asi kiireks. Meil kulus ööbimiskohta jõudmiseks oodatust rohkem aega – teadsime, et teekond rongijaama peaks võtma umbes 40 minutit ja kell oli juba peaaegu neli. See... ei olnud hea. Jooksime kiiresti korterisse, haarasime asjad ja kiirustasime tagasi metroosse... kus me rongist maha jäime. Suurepärane! Pidime kaheksa minutit ootama, enne kui uus rong tuli ja selleks ajaks olime juba parajalt närviliselt. Meid ootas ees kaks liinivahetust ning õigesse jaama jõudes pidime õige kassa üles otsima, piletid ostma ja enne viit õigele rongile hüppama. Poolel teel jaama tundus see täiesti võimatu. Siiski, lootus sureb viimasena.

Jõudsime imekombel kakskümmend minutit enne rongi lahkumist peatusesse ning tormasime pileteid ostma. Meid ootas ees kohutavalt pikk saba, kuid meie õnneks liikus see suhteliselt kiiresti. Ootasime viis minutit... kuus... seitse... Hakkasime üha närvilisemaks muutuma, kuid olime kassale juba üpris lähedal. Rong pidi kümne minuti pärast lahkuma ning meie ees oli ainult kaks välismaalast, kes midagi omavahel arutasid. Nad astusid kassiiri juurde... ja selle asemel, et piletid osta, jäid nad midagi arutama. Lihtsalt täiuslik! Meil oli hullumeelselt kiire, aga nemad hakkasid kassas alles juurdlema selle üle, kuhu minna ja miks. No tõesti!

Meie õnneks avanes kõrvalkassa ning saime viimasel hetkel piletid ära osta. Viis minutit hiljem istusime juba rongis ning seejärel liikusime Daejeon’i poole. Jõudsime veidi enne kaheksat linna kohale ning saime vahetult pärast seda Heeweoniga kokku. Ta juhatas meid otsekohe kohalikku söögikohta, kus saime ise kokata. Laua keskel oli pliit, kuhu asetati suur pann meie toiduga – vürtsikas kana-riisiroog – ning meile anti isegi põlled. Tuleb mainida, et korealased vürtsiga ei koonerda. Toit oli lihtsalt suurepäraselt vürtsikas ning fakt, et saime ise kokata, tegi elamuse ainult lahedamaks. Õhtu lõppes lähedalasuvas jäätisekohvikus, kus tellisime endale magustoiduks pisikese tünni jäätist ning seejärelt suundusime Heeweoni korterisse, mis oli kõigist senistest ööbimiskohtades kõige parem. Sain üle pika aja soojas toas pehmel madratsil magada ning pärast korralikku pesu tundsin end tunduvalt paremini... vähemalt mõnd aega.