Nädalavahetuseks lubati meile
taifuuni. Väidetavalt pidi see meid 15ndal ja 16ndal septembril tabama. Mul
polnud õrna aimugi, mida oodata. Eesti ei ole just taifuuniderohkuse poolest
tuntud ja ma pole vist kordagi tõsise tormi kätte sattunud. 15.september jõudis
pärale ja hommik oli... pilvine. Ja ehk ka natukene jahedam kui eelmistel
päevadel. See oli kõik. Ei mingit vihma, ei mingit tugevat tuult – lihtsalt pilvine
taevas ja vaevumärgatav temperatuurilangus.
Okeeeei, see ei olnud just kuigi
paljulubav, aga eks nii oligi parem. Taifuuni puudumine tähendas seda, et saime
uitama minna. Otsustasime Brendaga (välistudeng USAst) lähedalasuvasse
surnuaeda jalutada ning pilte teha. See võib veidi halvasti kõlada (sest
surnuaiad peaksid ikkagi pühad paigad olema), aga jaapani surnuaiad on äärmiselt
ilusad ja ilm oli selleks täpselt sobiv: rahulik, sombune ja hall.
Jah, tuleb välja, et Jaapanis on
surnuaedades sildid nunnude loomadega. Miks? Kes seda teab? Sest tegemist on
Jaapaniga? Kas loomasiltide jaoks on üldse põhjust vaja? Muidugi mitte!
Pärast surnuaias seiklemist
otsustasime ülikooli peahoone juurde jalutada ja selle ümbrust veidi tundma
õppida. Ülikool ise oli loomulikult suletud (nädalavahetus ikkagi), nii et
saime vaid erinevate hoonete ümber jalutada. Seda tehes märkasime täiesti
juhuslikult peahoone taga pisikest teerada, mis viis justkui mingisse parki.
Otsustasime rada lähemalt uurida ning suundusime puude vahele. Ühtäkki olime
justkui omaette maailmas: linnakära ei olnud enam kuulda, kõrghooned olid puude
taha kadunud ja meid ümbritses vaid vaikus ja rohelus. Väga muinasjutuline...
Enne, kui arugi saime, olime
äkitselt suure templikompleksi juures, mille olemasolust meil varem aimugi ei
olnud. Meist möödusid traditsioonilistes rõivastes mungad, kes meid
uudishimulikult põrnitsesid, aga keegi neist ei öelnud midagi meie kohalolu
kohta. Edasi liikudes tekkis meil mõlemal kahtlus, kas tohime ikka siin olla.
Tempel oli üpris mahajäetud – peale munkade ja suveniire müüvate vanemate
naiste ei olnud seal mitte kedagi, aga kuna keegi ei püüdnud meid minema ajada,
astusime edasi. Lõppude-lõpuks oleme ju ikkagi lollid välismaalased: sellised
asjad on meile lubatud.
Pärast pagoodi ja templi pildistamist
astusime edasi suure siseõuega traditsioonilisse majja, mille läänetiivas oli
pühamu ja idatiivas (siltide järgi osutades) teetuba ning peosaal. Siseõues jäi
meile silma purskkaev ning kaunilt pügatud puud. Läksime uljalt hoonest pilte
tegema, kuigi iga sekundiga süvenes tunne, et me ei tohiks seal olla. See tunne
tugevnes järsult, kui siseõue astusid kaks noort inimest – naine ja mees – kes olid
ilmselgelt pruutpaar. Neetud! Kas me tungisime just kellegi pulmatseremooniale
sisse?
Just siis, kui tahtsime
kannapöörde teha ja märkamatult minema hiilida (nagu see oleks üldse võimalik
olnud), märkas pruutpaar meid ja diskreetselt lahkumine ei tulnud enam kõne
alla. Selle asemel kutsusid noored armunud meid endi juurde ning tahtsid meiega
pilti teha. Sest välismaalased on Jaapanis nagu haruldased loomad. Paarikese
tuttav hüppas silmapilkselt ligi ning tegi meist terve fotoseeria – esmalt nende
endi, siis Brenda ja lõpuks minu fotoaparaadiga. Loomulikult küsiti meilt ka
meie päritolu kohta ning kui teatasin, et tulen Eestist, teadsid isegi noored
abiellujad, et see on ju Baruto kodumaa. Oh jaa, vähemalt midagi, mille üle
uhke olla...
Me ei saanudki teada, kas
tohtisime templis olla. Ilmselgelt toimus seal pulmapidu, sest välja jalutades
märkasime turvamehi, kes ringi patrullisid ja meid süngelt põrnitsesid. Aga
keegi ei öelnud midagi ega püüdnud meid minema ajada. Nii et on kaks võimalust:
me kas tohtisime seal olla või on jaapanlased nii kohutavalt viisakad, et nad
ei julgenud meid minema ajada. Kõik on võimalik... sest see on Jaapan...
No comments:
Post a Comment