Taifuun ja Toyota kampus

16.septembril jõudis taifuun Nagoya kohale ning ma elasin üle esimese suure tormi... mis oli enneolematult mage. Hommikul sadas vihma ja väljas puhus kerge tuuleke. Lõunaks olid vihmapilved kadunud, taevas oli selge ja õhk puhas. Ja see oligi terve meie taifuun. Veidi vihma ja tuult. Ilm oli nii ilus, et otsustasime väikese kambaga kesklinna šoppama minna. Sattusime tüdrukutega jälle Purikura masinasse pildistama ning pärast leidsin enda suureks rõõmuks üles sushileti.

Iseenesest on siin sushi ikkagi üpris kallis, eriti kui väljas süüa. Hinnad on vaid veidi odavamad kui Eestis. Kui aga kaubamajast kaheksane karp sushit osta, on see üllatavalt odav: neli eurot karbi eest. Tõsi, Sakae on üpris kaugel ja kui sealt karp sushit osta, on selle koju tassimine veidi tüütu, aga kindlasti on see seda väärt.

Taifuunipäev möödus rahulikult ja meeldivalt ning 17.septembril ootas meid väljasõit Chukyo ülikooli Toyota kampusesse. Ei, seal ei ehitata Toyotasid ega õpetada vabrikutöölisi välja. Toyota kampus on tegelikult valdavalt sportlaste päralt. Kampuses on jäähall, ujula, jalgpalli-, korvpalli- ja pesapalliväljak, staadion, kendoruum, judosaal ja nii edasi. Toyota kampuses saame ka meie igasugu erinevaid spordialasid harrastada – suur osa meist soovisid kendo ja iluuisutamisega tegelema hakata – aga selle juures on üks probleem. Nimelt jääb Toyota kampus linnast väga kaugele. Metrooga minnes kulub sinna jõudmiseks vähemalt nelikümmend minutit, bussiga vähemalt tund. Meid toimetati bussiga kohale ning teel Toyota kampusesse möödusime vähemalt kahekümnest riisipõllust, mahajäetud poekestest ja vanadest talumajadest. Nii et Toyota kampus = liiga kaugel. Kogu meie 24-liikmelisest grupist julges ainult kaks õpilast Toyota kampuses aineid võtta. Edu neile.

Muidugi on Toyota kampus väga ilus. Kuna see on tsivilisatsioonist nii kaugel, on seal väga rahulik ja vaikne. Kohale jõudes tervitas meid tsikaadide siristamine, linnulaul ja... kriiskamine? Kriiskamine, millele järgnesid kiired puised plaksatused. Ee... mida? Kaugelt kõlas see nagu vihaste lindude kaklus, aga õppehoonetele lähemale jõudes sai selgeks, et heli tekitasid inimesed. Millised inimesed? Kendotajad! Tuleb välja, et kendos (bambusmõõkadega jaapani võitluskunst) antakse rünnakust märku kiire kõrge kriiskamisega. Nagu mina aru sain, on kriiskamine kohustuslik. Varem olin ma kendost isegi päris huvitatud, aga nüüd... Ma võin leppida sellega, et turvis ja bambusmõõk tuleb iseendal soetada (ja need on neetult kallid), aga kriiskamine ületab minu taluvusläve. Ma ei kriiska...

Gümnastikaruumis õnnestus meil jälgida, kuidas noored jaapanlastest iluvõimlejad saltosid ja hundirattaid viskasid ning poomil graatsiliselt turnisid. Järelikult jääb minu jaoks ka iluvõimlemine ära. Oleksin seal nagu elevant portselanipoes: suur ja kohmakas. Jäähallis esitas üksik tudeng meile oma esmaklassilise iluuisutamise vabakava ning me saime nautida nii iusat showd kui ka jahedat keskkonda. Vähemalt mina ja teised põhjamaalased nautisime seda. Ameeriklaste jaoks oli jäähall natuke liiga külm. Olge nüüd, ameeriklased – tervelt kümme kraadi sooja ju! Täiesti tavaline Eesti varasügis.

Pärast lõunasööki sõitsime tagasi Nagoya kampusesse, kus meid juhatati võimlasse... kuhu pääseb läbi surnuaia. Kui meeldiv! Tuleb välja, et 300 jeeni eest saab osta jõusaali aastapääsme (300 jeeni on alla kolme euro) ja siinne jõusaal on märkimisväärselt suur. Jah, läbi surnuaia minemine on veidi ebatavaline, aga eks sellega harjub. Kõigega harjub... 300 jeenise aastatasu eest olen ma valmis igalt poolt läbi matkama.