Kuueaastased geeniused

Vahetevahel on minu kool nagu ülihoolitsev ema, kes iga natukese aja tagant teatab: „Sa veedad liiga palju aega kodus kükitades! Sa peaksid tihedamini väljas käima!“ Seetõttu püüab kool meid iga natukese aja tagant erinevatele üritustele saata, sõltumata sellest, kas tahame seda või mitte. Jah, üritused on tehniliselt „vabatahtlikud“, aga meid kutsutakse osalema sellisel moel, et meil on väga raske ära öelda.  Niisiis, kui üks kooli töötajatest palus mul osaleda arvelaua-teemalisel üritusel, nõustusin seda tegema. Lihtsalt sellepärast, ei mul ei õnnestunud muudmoodi töötaja raudsest haardest põgeneda.

Jah, üritus tundus igav, aga mitte kuigivõrd piinarikas. Plaan oli järgmine: pidime ühel kenal laupäeval kesklinna minema, poolteist tundi mingis klassiruumis istuma ja õppima, kuidas arvelauda kasutatakse. Mitte midagi kontimurdvat. Paar päeva enne üritust anti meile täpsed juhtnöörid, viimased soovitused ja saadeti teele. Väidetavalt pidime õppimise käigus kergemaid matemaatikaülesandeid lahendama ning igaks juhuks anti meile kaasa ka kalkulaatorid.

Laupäeval asusime neljakesi teele – meie neli lolli, kes nõustusid osalema – ja jõudsime täpselt õigel ajal kohale. Üritus leidis aset seitsmekorruselises hoones ning mõni minut pärast kohalejõudmist astus meie juurde kena naisterahvas, kes lubas meid õigesse kohta juhatada. Astusime lifti, sõitsime viimasele korrusele ja kui liftiuksed avanesid, saime üpris suure üllatuse osaliseks. Lapsed. Kümned pisikesed jaapani lapsed – nii viie-kuue-aastased – igal pool meie ümber ringi jooksmas. Kas me olime ikka õiges kohas? Ega ometi...? Arvelaud... õpetamine... Ega nad ometi ei tahtnud, et meie lastele õpetaksime, kuidas arvelauda kasutada? See ei saanud võimalik olla!

Meie tõlk juhatas meid hiiglaslikku klassiruumi ja pani meid eraldi istuma. Enne seda olin närviline, nüüd aga lihtsalt segaduses. Pool ruumist oli kuueaastaste pärast, kolmandik kuskil 12-13 aastasi täis ja ülejäänud kolmandik koosnes gümnaasiumiõpilastest ja täiskasvanutest. Mis siin toimus? Mõni hetk pärast seda, kui olime maha istunud, tuli tõlk meie juurde tagasi ja seletas, mis toimuma hakkab.

Selgus, et tegemist ei olnud mitte üritusega, kus meile õpetati arvelauda kasutama – olime hoopis võistlusele sattunud. See oli iga-aastane võistlus, mille käigus erinevas vanuses lapsed oma arvelaua-oskused proovile panevad. Kõige kiiremad saavad auhinna. Ah, ja üritus kestis vähemalt 4 tundi. Nii palju siis pooleteisetunnisest õppimisüritusest. Kuna meie olime välismaalased, lubati meil võistluse käigus kalkulaatorit kasutada. Kõik teised (kaasaarvatud viieaastased lapsed) kasutasid arvelaudu. See tundus natuke ebaaus... kuni me alustasime.

Esimesed ülesanded olid piisavalt lihtsad. Kaks tuhat nelisada viiskümmend kuus pluss üheksasada kolmkümmend kaheksa miinus tuhat ükssada... ja nii edasi. Numbrid vuristati väga kiiresti ette ning niipea, kui kogu ülesanne oli ette loetud, pidime vastuse kirja panema ja oma vastusepaberi pinginaabrile andma, kontrollimiseks. Esimesed  viis ülesannet olid suhteliselt lihtsad, kuigi mul oli natuke raske tempos püsida. Iga järgnev ülesanne oli eelmisest raskem ja ma olin üpris üllatunud, et kuueaastased jaapani lapsed nii kiiresti arvutada suutsid. Suurem osa neist pani iga kord õige vastuse kirja. Nad olid kuuesed! Ja kalkulaatori asemel kasutasid nad arvelauda! Mida...? See oli lihtsalt uskumatu... ja olukord läks ainult hullemaks.

Järgmised viis ülesannet olid tunduvalt raskemad ja siis... siis muutusid need lihtsalt võimatuks. Kolm triljonit viis miljonit nelisada tuhat kolmsada kolmkümmend viis miinus... Oota... Mida? Kolm triljonit? Mul pole õrna aimugi, kuidas selline arv üldse välja näeb! Sel momendil andsin alla. Ma ei suutnud enam tempos püsida ja mu kalkulaator ei saanud nii suurte arvudega hakkama. Ja ometi said eelkooliealised jaapanlased kõigi ülesannetega suurepäraselt hakkama. See oli masendav... ja äärmiselt alandav. Need kuueaastased suutsid arvelaudadel triljonites arvutada, samas kui mina ei saanud kalkulaatoriga sama teha.

Istusin teiste välistudengitega sõnatult paigal ja jälgisin, kuidas kuueaastastele auhindu jagati iga kord, kui keegi neist järjestikku viis ülesannet õigesti vastas. See oli... julm... Nelikümmend piinarikast minutit hiljem oli võistluse esimene osa möödas ja kõik läksid lõunapausile. Otsustasime, et meid on piisavalt alandatud ja on aeg koju minna. Hiilisime vaikselt ukse poole, kui üks töötajatest meid järsku peatas.

„Oi! Ega te ometi minema ei pea? Meil on veel pool võistlust ees.“

„Ee... me jah... Me ei teadnud, et see üritus nii kaua kestab ja meil on... üks üritus, kuhu me minema peame...“

See oli kohutav vabandus, aga tundus, et töötajad uskusid seda. Selle asemel, et meil aga rahulikult minna lasta, palusid nad meil hetke oodata. Järgmisel silmapilgul tuli meie juurde veel üks töötaja, kes andis meile kõigile osalemise eest kingituse: seinakella, pastaka, kilekaaned jne. Lisaks sellele anti meile diplomid ning ürituse korraldajad surusid meil kätt. Nad olid äärmiselt sõbralikud ja tänasid meid osalemise eest, üks neist andis meile kõigile isegi oma visiitkaardi... Lõpuks, kui meid oli pildistatud, õnnitletud ja kiidetud, vajusime lõpuks ometi lifti. Niipea, kui uksed sulgusid, puhkesime naerma – osalt süütundest, osalt lihtsalt sellepärast, et kogu olukord oli lihtsalt nii jabur. Jah, me tundsime end veidi halvasti, et olime niimoodi minema hiilinud, aga tõesti... Ma poleks suutnud veel kaht tundi alandust taluda. Olen nüüdseks veendunud, et jaapanlased on teine liik. Ükski normaalne kuueaastane ei suudaks triljonites arvutada – aga jaapanlaste jaoks on see täiesti tavaline.