Meie kool armastab meid ebamugavatesse
olukordadesse panna (nagu arvelaua loost järeldada võite). Seetõttu saadetakse
meid tihti „vabatahtlikena“ erinevatele üritustele – lihtsalt selleks, et
üritust veidi rahvusvahelisemaks teha. Kooli eesmärk on soodustada suhtlust
jaapanlaste ja välistudengite vahel, aga kuna jaapanlased ise on suhteliselt
häbelikud ning hoiavad meist eemale, sunnitakse meid seda rohkem vaeva nägema.
Seetõttu pidid paljud meist „vabatahtlikult“ oma kodumaast esitluse tegema
(mina sealhulgas) ning semestri lõpus pidime kõik jaapani keeles ettekande maha
pidama – seekord vabal teemal.
Esimene ettekanne, mis mulle peale suruti, oli
Eesti teemaline ettekanne, mis pidi toimuma ühel kenal kolmapäeval ja
loomulikult lõunaajal – et ikka võimalikult palju rahvast tuleks. Olin üks
viimastest, kellele see ettepanek tehti ja see juhtus ka täiesti ootamatult,
kui ootasin rahvusvaheliste õpilaste keskuses üht sõpra. Ühtäkki ilmus minu
juurde Katoさん – üks töötajatest – kes oma
imearmsa peenikese häälega päris, kas oleksin valmis kahe nädala pärast Eestist
rääkima. Keskuse töötajatele on alati
väga raske ära öelda, sest nad suudavad lihtsalt nii armsasti paluda ja sellele
naisterahvale on eriti raske ’ei’ öelda. Niisiis alistusin üsna kerge vaevaga
ja lubasin natuke ka Eestist rääkida. Lõppude-lõpuks olen esimene Eestlane
selles koolis ja pean oma riiki esindama.
Võib-olla on asi minus, aga Eestist on väga
raske ettekannet teha, ilma et see oleks hullumeelselt sarkastiline. Üks
töötajatest pani nimelt ette, et ma räägiksin natuke meie ajaloost – niisiis
otsustasin teha nimekirja kõikidest riikidest/rahvastest, kes on meid ajaloo
vältel vallutanud/okupeerinud/anastanud. Plaanisin ilmast rääkida, aga
otsustasin, et see läheks liiga sarkastiliseks. Ja loomulikult pidin ma rääkima
kõigist kuulsatest asjadest/inimestest, kes/mis on Eestist tulnud. Nagu Skype
ja Baruto ja... Carmen Kass? Kas jaapanlased üldse teavad, kes ta selline on?
Sain lõpuks ettekande kokku pandud ja ühel
külmal kolmapäeval kandsin selle siis väikese auditooriumi ees ette. Rääkisin
veidi meie ajaloost, Balti ketist, loomulikult Skype’ist, Vanast Tallinnast ja
meie maalilisest vanalinnast. Mainisin ka, et eestlased on reeglina
tagasihoidlikud ja sarkastilised, kuid sellegipoolest hea südamega inimesed. Auditooriumile
paistis minu ettekanne peale minevat ning esitluse lõpus esitatud küsimustele
vastates sain Eestit veel lähemalt tutvustada.
Kokkuvõttes ei olnud minu Eesti-teemaline
ettekanne üldse nii hirmuäratav, kui alguses kartsin. Kahjuks ei ole sellega
aga lugu läbi. Nimelt ootas meid ees veel niinimetatud „ettekande-võistlus“.
Tegemist ei olnud päris võistlusega – paljalt osalemise eest saime linnukese
kirja – aga see oli siiski parajalt hirmuäratav, sest pidime hunniku
jaapanlaste ees viis minutit jaapani keeles rääkima. Vähemalt niimoodi meile
väideti.
Võisime ettekande teema ise valida. Mina
otsustasin jällegi Eestit tutvustada ja valisin teemaks laulupeo... ainult
selleks, et avatsada, et selle kohta ei ole nii palju rääkida, kui alguses
arvasin. Tõsiselt, vaadake kasvõi Vikipeedia sissekannet laulupeost. See on
tibatilluke! Olgu, tegelikult leiaksin ma nii mõndagi, mida selle kohta
rääkida, aga pidage meeles, et pidin ettekande jaapani keeles tegema. Mul on
niigi enese väljendamisega raskusi ja teha seda keeles, mida vaevu valdan...
See oli parajalt keeruline.
Paari nädalaga suutsin umbes viieminutilise
ettekande valmis pusida ja vastaval päeval (ühel kenal laupäeval) ilmusin
hommikul kohale, käes paber ettekandega ja mälupulgal vastavad slaidid. Kooli
oli ürituse jaoks ühe suurema klassiruumi meie käsutusse andnud – see aga
osutus suheliselt mõttetuks käiguks. Esimeste ettekannete ajal ei olnud peale
meie õpetajate ühtki jaapanlast kohal – ainult meie endi saatusekaaslased
kuulasid esitlusi – ja selleks ajaks, kui minu kord kätte jõudis, oli lisaks
õpetajatele veel kolm lisandunud: minu tuutor, tema sõber ja üks tüdruk, keda
ma ei tundnud.
Vuristasin oma teksti kiiresti ette, tehes
üllatavalt vähe vigu (enda kohta) ja ettekande lõpuks oli mul tunne, et
tegelikult ei olnud see üritus üldse nii hull. Siis tuli aga aeg küsimustele
vastata. Kui üks ürituse korraldajatest palus auditooriumil küsimusi esitada,
lootsin et kuulajad halastavad mulle ja jätavad mu rahule. Siis aga tõusis
üksik jaapani tüdruk (keda ma ei tundnud) püsti ja avas suu:
„Laulupidu tundub väga huvitav, aga ma pean
tunnistama, et ma pole kunagi ühtki eestikeelset laulu kuulnud. Kas sa võiksid
praegu midagi laulda?“
Mida... kuradit?! Ei ole võimalik! Mul oli
raske uskuda, et jaapanlased võivad nii sadistlikud olla! Kogu üritus oli niigi
veidi alandav, aga terve klassi ees laulda? Üksi? Ilma saateta? Paari hetke
jooksul ei suutnud ma ei mõelda ega midagi öelda. Kõik ootasid, et midagi
teeksin. Õpetajad jälgisid mind kullipilguga, oodates, et ma laulma hakkaks. Nojah,
eks ma pidin sellega siis kuidagi toime tulema.
Kui olin esmasest šokist üle saanud (mis oli
parajalt raske), tõmbasin hinge, avasin suu ja leelotasin ette ühe salmi „Põhjamaast“.
See oli ainus laul, mille sõnad mulle kohe meelde tulid. Loomulikult sain
pärast lõpetamist erutatud aplausi osaliseks, kuid ma ei hoolinud sellest
eriti. Õpetajad kiitsid mu lauluhäält ja teised välistudengid olid üllatunud,
et olin laulmisega nõustunud. Ausalt öeldes olin isegi üllatunud. Veel rohkem
üllatas mind fakt, et olin pärast laulmist suhteliselt rahulik ega tundnud vajadust
ummisjalu klassist põgeneda. Jaapanis
olemine on mind muutnud – ma ei tunne enam avalikkuses laulmise ees sellist
õudu ja piinlikkust kui varem. Ning isegi selline asi ei suuda mind endast
välja ajada. Siiski, ma tean, et ma ei kavatse kunagi vaadata videot oma
esinemissest, isegi kui keegi mulle selle saadab. Nii masohhistlik ma ka ei
ole.
No comments:
Post a Comment