Väike jalutuskäik

Jaapanlaste elu on kiire ja stressirohke. Neil ei ole kuigi palju vaba aega, mistõttu on sõpradega suhtlemine või isegi lemmiklooma omamine keerukas. Lisaks sellele ei ole paljudes korterelamutes lemmiklooma pidamine lubatud. Sel põhjusel on siin terve hunnik asutusi, mis spetsialiseeruvad üksinduse peletamisele – näiteks kiisukohvikud. Ei, siin ei ole mitte midagi räpast ega pornograafilist. Tegemist on kohvikutega, kus on võimalik tunnitasu eest kasse paitada ja kallistada. Tavaliselt tuleb loomulikult ka vähemalt üks jook tellida, kuid ega toidu ega joogi pärast sinna ei minda.

Mõnes mõttes on see geniaalne äriidee: sulle meeldivad kassid, sa tahad nendega mängida, aga sul pole aega ega tahtmist endale püsivalt kassi soetada. Kiisukohvik on täiuslik lahendus. Kassid on vaktsineeritud, hästi toidetud ja kui sa neist tüdined, võid rahulikult koju jalutada – sul ei ole enam mingeid kohustusi. Üksikute töönarkomaanide jaoks on see päris hea lahendus.

Kuna ma pole Eestis midagi sellist näinud, tundsin selle vastu kerget huvi. Sel põhjusel olin koheselt nõus, kui üks välistudengitest pani ette, et võiksime sel nädalal sinna minna. Mul polnud midagi paremat teha, nii et miks ka mitte. See on ju ainulaadne kogemus...

Neljapäeval asusime väikese kambaga teele. Jõudsime lõunast Osu linnaossa ning otsustasime enne kohvikusse minekut lõunat süüa. Kasside läheduses söömine ei tundunud just eriti hea ideena. Niisiis läksime suvalisse restorani ja asusime lõunat sööma. Olime vist kuskil kakskümmend minutit restoranis istunud, kui sisse astus välismaalastest paarike koos väikese lapsega. Alguses ei teinud me sellest väljagi, sest selles linnaosas ei olnud see just eriti märkimisväärne, siis püüdsid nad inglise keeles teenindajalt midagi küsida. Ilmselgelt olid nad turistid, sest igaüks, kes on siin veidi rohkem aega veetnud, teab et enamus teenindajaid ei räägi siin inglise keelt. Isegi kui nad sellest aru saavad, ei suvatse nad seda rääkida. Loomulikult ei osanud ka see teenindaja vaeseid turiste inglise keeles aidata, nii et otsustasime ise abi pakkuda. Selgitasime teenindajale, mida temalt küsiti ja tõlkisime paarikesele, mida teenindaja vastas. Niimoodi sai segadus lahendatud, paarike tänas meid ja ka teenindaja oli tunduvalt õnnelikum.

Selgus, et turistid olid albaanlased ning nad külastasid naise venda, kes elas juba pikemat aega Jaapanis. Pärast lühikest vestlust pöördusime oma toidu juurde tagasi ning kui lahkusime, saime uuesti tänusõnade osaliseks. Niipea, kui olime restoranist väljunud, märkisin, kui raske turistidel siin olla võib. Vähe sellest, et enamik teenindajaid ei räägi inglise keelt, on menüüd enamasti jaapani keeles. Nii et kui sa ei tunne ühtegi jaapani tähestikku, on siin toidu tellimine parajalt raske. Ja see pole veel kõik: lisaks sellele, et enamikes kohtades on menüü jaapani keeles, on siin terve hunnik restorane, kus isegi hinnad on kanjides. Jah, enamasti kasutatakse siin araabia numbreid, aga mõned traditsioonilisemad kohad kasutavad ikka veel kanjisid hindade kirjutamisel.

Kassikohvikusse minnes saime pettumuse osaliseks. Nimelt oli kohvik suletud. Silt uksel teatas, et kuna kohviku ainus töötaja on õpilane, kellel on parasjagu eksamiperiood käsil, on kohvik suletud. Nojah, eks me pidime sellega leppima. Jalutasime veel veidi aega mööda poode ringi, kuni otsustasime lahku minna. Üks minu kaaslastest suundus koju, teine tööle ja kolmas anime-poodi. Mina otsustasin veidi ringi jalutada. Põhjus oli lihtne: metroopilet Osu peatusest koju maksab 260 jeeni. Tsurumai peatus on Osust kuskil kahekümne minuti kaugusel ja pilet sealt koju maksab 230 jeeni. Jah, ma olen nii kitsi...

Otsustasin ilusat ilma nautida ja samal ajal veidi raha säästa. Jalutasin aeglaselt Tsuruma parki – ma polnud sinna kunagi varem sattunud, aga olin palju head kuulnud. Kohale jõudes sain aru, miks seda paika niivõrd kiideti. Tsuruma park on hiiglaslik avar ja üllatavalt läänelik park, kus on mitu rooma-stiilis paviljoni, hunnik purskkaeve ja arvukalt tiike. Paviljonid, kujud ja ikka veel rohelised puud olid kohutavalt ilusad ning ma veetsin pargis vähemalt tunnikese niisama ringi jalutades. Pärast seda oli aeg koju minna. Hakkasin vaikselt metroo sissepääsu poole astuma... kui ma äkitselt ümber mõtlesin.

Tsurumai peatus oli kodust umbes seitsme-kaheksa peatuse kaugusel. Niisiis... mitte väga kaugel. Ma polnud üldse väsinud ja ilm oli ilus, nii et... miks mitte jalgsi koju minna? Otsustasin, et see on geniaalne idee ning hakkasin muretult kodu suunas astuma... või vähemalt ma arvasin, et kodu jäi sinna suunda...

Kaks tundi hiljem...

Ma ei tee nalja. Mul kulus kaks tundi, et koju jõuda. Jah, ma eksisin korra veidi ära ja sattusin õigest kohast veidi kaugemale põhja, kuid see oli kõik. Isegi kui ma poleks ära eksinud, oleks mul vähemalt poolteist tundi kulunud, et koju jõuda. Jah, see oli raske ja väsitav teekond, aga koju jõudes tundsin ennast suurepäraselt. Sain aru, et tegelikult pole linnas orienteerumine sugugi nii keeruline, kui olin alguses arvanud ja isegi minusugune hajameelne tuisupea saab sellega hakkama. Nii et kavatsen tihedamini niimoodi jalutama minna.