Kultuuridevahelised erinevused

Semestri alguses registreerusin ainele „Kultuuridevaheline suhtlemine“. See oli üks suurima auditooriumiga loeng ning kuigi materjal oli minu jaoks suuresti tuttav, oli see siiski üpris põnev. Igal nädalal räägiti meile, kuidas kultuurierinevused võivad arusaamatuste ja konfliktideni viia, eriti Jaapanis, kus kultuur on lääne omast kardinaalselt erinev. Teoorias oli seda huvitav kuulata, kuid ausalt öeldes ei mõistnud ma olukorra täit tõsidust enne, kui seda omal nahal tunda sain.

Vahetult enne talvevaheaega olime Mary’ga rahvusvaheliste asjade keskuses, kui sattusime ühe jaapani tüdruku – Chisato’ga – rääkima. Lobisesime tühjast-tähjast ning juhuslikult mainisime jutu käigus, et tahaksime pärast aastavahetust kuhugi templisse minna ja näha, kuidas jaapanlased pühasid tähistavad. Chisato teatas, et üks Jaapani kuulsamaid templeid asub naaberprefektuuris Ise’s ning pani ette, et võiksime sinna koos minna. See oli natuke veider, sest olime alles 15 minuti eest kohtunud, aga eks Jaapanis käivad asjad natuke teistmoodi. Ta päris, kas meile sobiks 12.jaanuar. Kuna see oli peaaegu kuu aja kaugusel, olime üpris kindlad, et meil ei olnud selleks ajaks veel midagi plaanitud. Niisiis nõustusime tema pakkumisega.

Talvevaheaeg jõudis kätte ja kuskil kaks nädalat ei kuulnud me Chisato’st mitte midagi. Ausalt öeldes unustasin paari päevaga meie plaani ja kogu jutuajamise. Niisiis olin veidi üllatunud, kui paar päeva pärast vaheaja lõppu Mary minuga ühendust võttis.

„Hei, kas sa mäletad Chisato’t? Ta võttis minuga selle templissemineku teemal ühendust...“

„Okei...“

„Tema sõnul  maksavad rongipiletid Ise’sse 5500 jeeni. Ma ütlesin talle, et see on minu jaoks veidi kallis. Kuidas see sulle sobiks?“

„5500? Hmm, see on tõesti kallis. Ma arvan, et ma pean ka sellest ideest loobuma.“

Jah, ma tahtsin templisse minna, aga sellise summa eest... Jaapanis elamine on parajalt kallis ja olin juba otsustanud kokkuhoidlikumalt elada – sest veebruari eest meile stipendiumi ei maksta. Niisiis pidin sellest mõttest loobuma. Päev hiljem võttis Mary minuga aga uuesti ühendust.

„Tead, ma võtsin Chisatoga uuesti ühendust ja ütlesin talle, et meil pole selle reisi jaoks raha. Aga tuleb välja, et ta ostis piletid juba ära.“

„Mida?“

„Jah, 5500 jeeni eest.“

„Mida?!“

„Ja me peame pühapäeva hommikul kella üheksasele rongile jõudma.“

„MIDA?!“

See on ilmne näide kultuuridevahelisest erinevusest. Minu jaoks oli kohutavalt ebaviisakas, et ürituse algataja ostis piletid ära, ilma et oleks minuga enne konsulteerinud ja kindlaks teinud, et see aeg (ja summa) mulle ikka sobib. Jaapanis käivad asjad aga teisiti. Kui sa oled lubanud kuhugi minna või kellegagi kohtuda, on 100%-liselt kindel, et sa teed seda. Taganemisvõimalust ei ole. Ja seetõttu oli Chisato kindel, et võib piletid ära osta – me olime ju ometi lubanud tulla...

 Niisiis suundusime pühapäeva hommikul kell kaheksa kesklinna, et õigel ajal rongile jõuda. Pean tunnistama, et ma polnud just kõige positiivsemalt meelestatud. Siiski, mu tuju paranes veidi, kui rongijaamas Chisato ja tema kahe sõbrannaga kohtusin. Kõik kolm rääkisid head inglise keelt, nii et me ei pidanud keelebarjäärist tingitud piinlikku vaikust taluma. Poolteist tundi hiljem olime juba templi läheduses, nii et astusime eelviimases peatuses rongilt maha ja järgnesime rahvamassile. 

Selle aasta 13ndal jaanuaril tähistati Jaapanis täisealiseks saamise päeva. See on kõigi 20-aastaste jaoks tähtis päev, kus nad tähistavad täiskasvanuks saamist (sest siin saadakse täisealiseks kahekümnesena). Tüdrukud kannavad sel päeval kimonot ja lähevad templisse palvetama. Kuigi püha oli 13ndal, oli Ise templis juba päev varem rahvast nagu murdu ning igal pool jalutasid kimonotes noored neiud. Ausalt öeldes oli templi ümber liiklemine parajalt raske, sest kõik liikusid kohutavalt aeglaselt ning meil polnud mingitki võimalust kulgemist kuidagimoodi kiirendada. Kulgesime aeglaselt üle silla ja läbi pargi templini, mille ees seisis hiiglaslik rahvamass. Kõik ootasid järjekorras, et neile antaks võimalus palvetada ja jumalatelt õnne paluda. 

 Järgnesime rahvamassile ja tegime sama, mida nemad: viskasime altarile paar münti, kummardasime ja palvetasime kiirelt. Seejärel suundusime edasi, sest meie taga ootasid veel kümned inimesed oma võimalust. Algas aeglane marss läbi pargi tagasi templi väravate poole. Viieminutiline jalutuskäik venis viieteistkümneminutiliseks, sest meil lihtsalt ei õnnestunud kiiremini liikuda. Lootsime, et saame linnakeses endas natuke vabamalt liigelda, kuid pidime taas pettuma. Tänavad olid täpselt sama ülerahvastatud kui tempel ning seetõttu kulus meil umbes pool tundi, enne kui leidsime söögikoha.

Üllataval kombel oli selles pisikeses nuudlikohas inglisekeelne menüü – esimene, mida ma Jaapanis kohtasin. Tõsiselt, neli kuud ja ma olen valdavalt söönud kohtades, kus menüü on jaapani keeles. Siinkohal pean ma silmas paberkandjal menüüd. Kohtades, kus menüü on elektrooniline, on loomulikult võimalus keelt vahetada. Igal juhul oli toit meile igati meeltmööda ja kui lõpuks koduteele asusime, olin üpris positiivselt meelestatud. Jah, templiskäik oli ikkagi hea kogemus... aga mitte 5500 jeeni väärt kogemus...