Onuma pargis

Onumasse kohale jõudes tundsin end lõpuks ometi natuke kindlamalt, sest silmasin juba rongist välja astudes teisi välismaalasi - üllataval kombel on Sapporos väga vähe välismaalasi. Leidsin oma töölaagri juhi kiiresti üles ja üsna pea liikusime juba maja suunas, millest pidi saama minu ajutine kodu. Juba maja poole astudes õnnestus mul teiste töölaagri liikmetega jutujärjele saada. Osad neist osalesid lühiajalises töölaagris, mis kestis vaid esimesed 10 päeva. Vaid neli meist plaanisid kaheks kuuks jääda: mina, Lucia Slovakkiast, Scott Ameerikast ja Romy Prantsusmaalt. Ülejäänud rahvas oli valdavalt Euroopast ja Jaapanist: Cecile tuli Belgiast, Franck samuti Prantsusmaalt, Marco Itaaliast, Akari, Shoko ja Makie Jaapanist ning Chiao Taiwanist.

Erilise luksusega meie uus kodu just silma ei paistnud. Pisike ühekorruseline hoone, kus oli ainult kolm tuba, kuid kõik vajalik oli olemas: köök, tualett, dušširuum ja pesumasin. Kaks magamistuba – üks naistele, teine meestele – mahutasid meid kenasti ära ning lühiajaliste laagri liikmete jaoks oli üüritud eraldi korter kõrvalmajas.

Esimesel päeval juhatati meid mööda Onumat ringi, näidati parki ja järve ning peeti lühike loeng meie projekti teemal. Tuleb välja, et Onuma järve ökosüsteemi ohustavad põllumajandusest tulenevad kemikaalid ja kunstlik väetis, mis panevad kahjulikud vetikad vohama ning tapavad kasulikke veetaimi. Kaugelt vaadates pole muidugi midagi märgata - järv tundub maaliliselt ilus ning vesi paistab vaid veidi mudane. Paadiga ringi sõites on aga näha, et veepinnal ujub ebameeldiv mustjas kiht ning vesi ise on ebatavaliselt tume. Sellegipoolest oli ringi sõites kerge näha, mis nii paljud turistid just selle järve äärde tulevad - loodus selles piirkonnas on äärmiselt kena ning rahulik.