Ja nii see algas...

Juba enne Jaapanisse tulekut oli mul kindel plaan hakata väikest blogi pidama, et pereliikmeid ja sõpru oma tegemistega kursis hoida. Kahjuks selgus juba esimesel päeval, et see plaan peab tehnilistel põhjustel edasi lükkuma. Suures reisituhinas unustasin ma täiesti ära, et minu Euroopa stiilis pistik ei pruugi ühilduda Aasiapärase pistikupesaga ja nii avastasin ennast esimesel õhtul põrnitsemas kaht peenikest pilu öömaja seinas, teadmata mida peale hakata. Oleks ma tol õhtul teadnud, et leian adapteri alles kuu aja pärast, oleksin järgmisel hommikul ehk aktiivsemalt elektroonikapoodi otsinud, kuid oma lapselikus naiivsuses arvasin, et ehk on minu uues kodus asjad teisiti. Äkki seal on teistsugused pistikupesad... Ilmselgelt olin ma liiga väsinud, et selgelt mõelda.

Aga lühidalt reisi algusest. Võib vist öelda, et ma alustasin reisi vasaku jalaga. 19.juulil, kui oma teekonda alustasin, paistis kõik valesti minevat. Esiteks avastasime isaga Riia lennujaama poole sõites, et lätlased olid otsustanud alustada ulatuslike teetöödega. Riiani oli jäänud rohkem kui 80 km, kui jõudsime esimese teelõiguni, kus pool teed oli üles kaevatud ning valgusfoori punane tuli meid peatas. Selliseid asju tuleb ikka ette, nii et ma ei muretsenud eriti. Foorituli läks roheliseks, me sõitsime üleskaevatud teeosast mööda ja jätkasime teekonda normaalsel kiirusel... oma 200 meetrit. Siis peatas meid järjekordne valgusfoor. Ja siis veel üks. Ja veel üks. Oma 60 kilomeetrit sõitsime keskmise kiirusega 40km/h, sest isegi kui 150m pikkusel tervel teelõigul sai normaalsel kiirusel sõita, peatas meid kohe jälle punane foorituli ja teetööd. Vaatamata sellele, et alustasime teekonda kolm ja pool tundi varem, jõudsime napilt õigel ajal lennujaama kohale. Olin vist viimane inimene, kes check-in’ist läbi käis ja see ei tekitanud just kuigi meeldiva tunde.

Lennukisse jõudes hakkas asi juba libedamalt minema. Jõudsin kenasti Helsinkisse, kus pidin Jaapani lennule ümber istuma. Oma värava leidsin kiiresti üles, kuigi mul õnnestus korra peaaegu ära eksida ning pidin lennujaama personalilt abi paluma. Varsti oli aeg ka lennukisse istuda... 

Minu esimene kord Aasiasse lennata oli... huvitav. Ma ei suuda kirjeldada tunnet, mis tekib siis, kui sa avastad, et oled ainuke Eurooplasest reisija kogu lennukis. See ei olnud otseselt hirmutav ega ebamugav tunne. See oli lihtsalt... ootamatu. Veider on kuulata inglisekeelseid ohutusjuhiseid ja kapteni tervitust ning teada, et sina oled ainuke, kellele see tegelikult ka korda läheb. Ja loomulikult on harjumatu tunda endal kümnete asiaatide pilke, kes sind uudishimulikult jälgivad nagu linna eksinud metslooma. 

Lend Nagoyasse ei olnud nii hull – oli tegemist ju Finnairi lennuga ning ka teenindava personali hulgas oli Eurooplasi. Nagoyast Sapporosse lennates olin aga ainus valge inimene kogu lennukis ning siis sain juba tihedamalt uurivate pilkude osaliseks. Blondid juuksed kipuvad asiaate täis lennukis silma torkama.