Hommik algas minu jaoks äärmiselt
meeldivalt. Ärkasin kella üheksast ja esimese asjana taipasin, et mu toas on
meeldivalt jahe. „Oh, kena“ mõtlesin rõõmustades, „lõpuks ometi läheb ka siin
jahedamaks!“ Keerasin ennast teisele küljele ja kaalusin, kas tukkuda edasi,
kui taipasin, et minu kõrvu kandub õige kerge mürin. Mis see veel...? Oh ei!
Oh. EI! Kurat! Olin idiootsel kombel eelmisel õhtul konditsioneeri sisse
lülitanud ja selle loomulikult käima unustanud. Võite küsida, mis selles siis
nii halba on. Ma pean elektriarved ise maksma. Ja see on Jaapan. Kurat! See
tuleb mind veel kuu lõpus kummitama.
Pärast hommikukohvi lõpetamist
suundusin otse ülikooli, kus ennast ainetele registreerisin. Sain kõik ained,
mida tahtsin, kaasaarvatud Harry Potteri aine ja aeroobika. Jep, ma hakkan nüüd
aeroobikas käima. Ja see on tõsiseltvõetav aine, mitte lihtsalt trenn. Lisaks
sellele on mul nüüd kaks jaapanlasest tuutorit, kelle juures hakkan kaks korda
nädalas käima. Kokkuvõttes olen tunniplaaniga päris rahul.
Kella kaheteistkümneks jõudsin
tagasi ühikasse. Olime eelmisel õhtul teiste tudengitega kokku leppinud, et üks
vanematest olijatest viib meid telefone ostma, ja nii suundusimegi lõunaajal
välja. Telefonide saamiseks pidime metrooga Nagoya jaama välja sõitma. Esimest
korda siia jõudmisest saadik nägin Nagoya kesklinna ja see avaldas muljet.
Pilvelõhkujad, luksushotellid, firmapoed (Louis Vuitton, Prada, Tiffany &
Co.) ja terve armaada jaapanlasi. Iga nurga peal oli midagi vaadata ning
vahelduseks otsustasin täielikuks turistiks muutuda ja pildistasin nii, kuis
jaksasin.
Telefoni saamine oli kergem, kui
arvata võis. Vähemalt minu jaoks. Jaapanis on selline huvitav poliitika, et
alla 21-aastased ei saa endale ise mobiili osta. Kui sa oled alaealine, on sul
isegi mobiili ostmiseks vanema või hooldaja allkirja vaja. Kahjuks oli meie
kuueses grupis kolm „alaealist“, kes hädasti telefoni vajasid. Kuidas seda
olukorda siis lahendada? Buddy system!
Kuna me jagunesime täpselt
pooleks, võtsid alaealised ennast meie – vanemate ja targematega – paari ja
meie siis andsime nende eest lepingule allkirjad. Jah, aega läks natuke rohkem
(olime seal vähemalt tunnikese), aga tegelikult oli kõik väga lihtne. Pidime
lihtsalt oma passi ja elukoha-kaardi ette näitama, kahele lepingule alla
kirjutama ja 3980 jeeni maksma. Ehk siis Natuke alla 40 euro. Ja siin kõige
parem nali: mobiil ise maksis 980 jeeni (ehk tublisti alla 10 euro), ülejäänud
raha läks kõnekaardi ettemaksuks. Nii et nüüd on mu kaardil kuskil 25 eurot.
Loodetavasti jätkub sellest kaheks kuuks. Pärast seda pean uue kaardi ostma.
Olles mobiilid kätte saanud,
käisime kambakesi söömas ning suundusime siis lähimasse kaubanduskeskusesse. Kavatsesime
lihtsalt mõningad eluks vajalikud esemed muretseda, kuid juba teisele korrusele
jõudes oli see plaan täielikult ununud. Miks? Värvid. Vilkuvad tulukesed.
Nunnud pildikesed. Sattusime täiesti ootamatult mängumaailma, kust me enam
lahkuda ei tahtnud.
Seletuseks nii palju, et
jaapanlased armastavad mänguautomaate. Ei, mitte selliseid nagu kasiinodes
(kuigi need on ka päris populaarsed). Nemad armastavad lõbustuspargi-stiilis
automaate, kust saab võita maiustusi või armsaid mänguasju, kui sul need konksu
või käpa otsa saada õnnestub. Iga mäng maksab umbes 100 jeeni, aga enamasti
pead sa mitu korda katsetama, enne kui midagi kätte saad (ja auhinnad maksavad
enamasti samuti umbes 100 jeeni). Tegelikkuses on see üpris mõttetu
ettevõtmine, aga kuna see pakub inimestele hasarti, on sellised mängumaad päris
populaarsed.
Teine põhjus, miks mängumaa meid
tõmbas, oli Purikura. Jälle üks asi, mis on Jaapanile väga omane. Purikura
masinad on nagu fotoputkad. Sa lähed sõpradega putkasse, paned raha sisse ning
masin teeb teist umbes kuus pilti. Ja siin läheb asi huvitavaks. Esiteks teeb
Purikura masin kõigi pildil olijate silmad suuremaks ja säravamaks ning muudab
naha ilusamaks. See justkui meigib sind automaatselt ära, sõltumata soost.
Järgmiseks saad sa ise pilte muuta: lisada väikesi südameid, sädelust, muuta
tausta, kirjutada midagi... Sa saad isegi inimeste silmavärvi, juuksevärvi ja
ripsmeid muuta. Loomulikult on selleks ainult piiratud aeg, aga kui kiiresti
teha, saad sa tavalisest grupifotost supersärava vikerkaarevärvilise monstrumi
teha. Eelmisel aastal kasutasin masinat koos Onuma töögrupiga, sel aastal
teiste välistudengitega. Igal juhul on see asi, mida Jaapanis kindlasti teha
tuleb – muidu sa polekski nagu riiki külastanud.
Väike näide Purikura piltidest:
Edasi suundusime Sakae linnaossa,
kus külastasime üht Nagoya kuulsamatest hoonetest: Aichi kunstikeskust. See kolmekorruseline
hoone on tuntud selle poolest, et klaasist katuseplaatide vahel voolab vesi.
Jah, katusel on vesi. Selles keskuses korraldatakse erinevaid festivale ja
suurüritusi, sest ruumi on seal palju ja see asub täpselt kesklinnas. Samuti
avaneb katuselt päris hea vaade kogu linnaosale: Nagoya teletorn, vaateratas,
õlleaed ja muud vaatamisväärsused paistavad kohe silma, eriti õhtul.
Esimene kord Jaapanisse
jõudmisest saadik valdas mind tunne, et olen tõepoolest Jaapanis. Varem ei
jõudnud see päris hästi kohale. Praegugi ei ole ma selle mõttega päriselt
harjunud. Vanemate tudengite sõnul kulub paar kuud, enne kui see teadmine
lõplikult kohale jõuab. Läheb aega, enne kui saad aru, et see, mis sind
ümbritseb, ongi nüüd su uus „normaalne“. Hetkel tunnen ennast ikka veel nagu
turist.
No comments:
Post a Comment