Taaskohtumine

Eelmisel aastal Hokkaidol olles tutvusin Makiga – minust aasta noorema toreda jaapani tüdrukuga, kes räägib vabalt inglise keelt ja on vabatahtlikust tööst huvitatud. Kahe kuuga (tegelikult ühe ja poolega) saime päris headeks sõpradeks, nii et kui ta lahkus, olin äärmiselt kurb. Hoidsime pärast seda veel mõnd aega ühendust: skype’isime ja vahetasime kirju, aga ajapikku muutusid kirjad üha lühemaks ja harvemaks. Tänu jumalale, et otsustasin Jaapanisse tulla – muidu oleks meie suhtlus üldse otsa saanud!

Juba enne Nagoyasse jõudmist hakkasime jälle aktiivsemalt suhtlema ning pärast esimest nädalat leppisime kokku aja, millal kokku saada. Maki on Tokyost, nii et Nagoya jääb veidi kaugele, et niisama läbi hüpata. Kuna ta plaanis aga septembri kolmandal nädalavahetusel oma Ises elavale sõbrale külla minna, otsustas ta ka Nagoyast läbi hüpata ja mind külastada.

Tuleb tunnistada, et oli äärmiselt rõõmustav taas üht tuttavat nägu näha ja pärast esimesi minuteid tundus, nagu poleks vahepeal üldse aega mööda läinud. Kõik oli täpselt nii nagu enne, ainult asukoht oli teine. Suundusime esimese asjana jälle lossi, sest Maki polnud kunagi varem Nagoyas käinud ja mul oli haruldane võimalus giidi mängida. Pealegi oli mul seekord tõepoolest aega tutvuda lossi ajaloo ja kogu väljapanekuga. Oma üllatuseks avastasin, et neljandale korrusele on ehitatud terve Edo-aegne linnak, kus iga natukese aja taga tuled aeglaselt kustuvad ja taas süttivad, tekitades tekisliku öö-päeva tsükli. Öösel löövad laes tähed särama ning mõne hetke pärast täitub ruum punaka valgusega ja kostab kuke kiremine. Väga peen värk...

Järgmine peatuspaik oli Nagoya orhideeaed, mis koosneb kasvuhoonest ja suurest pargist, mis on täis igat liiki orhideesid ja muid taimi. Lisaks lilledele olid iga nurga peal ka väga põnevad taimed, mille eestikeelset nimetust ma ei tea, aga mis on Jaapanis tuntud rebasenäo-taimedena. Nimelt on taime viljad rebase näo kujuga. Seetõttu olid orhideeaia töötajad paljudele viljadele naerunäod, silmad või päikeseprillid külge kleepinud. Lihtsalt selleks, et asi lõbus oleks.

Sõime sealsamas orhideeaias lõunat, sest vaade, ilm ja kogu õhustik oli lihtsalt võrratu. Raske oleks leida ilusamat kohta lõunastamiseks: vaikne värviküllane park, kus heljub õrn lillelõhn ja lendlevad kirevad liblikad. 

Lõunasöögile järgnes väljasõit Sakaesse, kus meil õnnestus juhuslikult täiesti suvalisele kontsertile peale sattuda. Mul pole õrna aimugi, kes esinejad olid – ilmselt oli nende nimi kuskil plakatil kirjas, aga ma pole kanjides just kuigi tugev – aga laulsid nad ilusti. Kenad jaapani noormehed laulmas ilusaid pop-lugusid (ilmselt) armastusest. Millest muust nendesugused noormehed ikka laulavad? Meil õnnestus noortest esinejatest isegi paar pilti teha... enne kui nägime silti, mis ütles, et pildistamine on keelatud. Enda õigustuseks toon jälle fakti, et jaapani keel on raske ja ma ei oska seda väga hästi lugeda.

Enne kui arugi saime, oli kell juba pool viis ja Maki pidi tagasi Nagoya jaama minema, et Shinkanseniga Isesse põrutada. Jätsime jaamas hüvasti ning lubasime uuesti kohtuda. Seekord oli lubadus aga palju usutavam kui eelmisel korral, sest elame nüüd teineteisele palju lähemal ja mul on niikuinii plaanis talve või kevade paiku Tokyosse minna. Kui võimalik, üritan ka Tokyo Disneyland’ist läbi hüpata. Ma pole ju kunagi varem Disneyland’is käinud...

Tagasiteel korterisse õnnestus (?) mul näha midagi veel haruldasemat kui orhideed: kodutut meest, kes majade vahel kastide ja madratsite otsas elas. Miks see nii haruldane on? Tegemist oli nimelt esimese kodutuga, keda kogu Jaapanis oldud aja jooksul nägin (ja ma loen selle aja hulka ka eelmisel aastal Hokkaidol veedetud kuud). Jaapanis nagu ei eksisteeriks vaeseid ja kodutuid inimesi, sest neid ei ole kunagi näha. Ei mingeid kaltsudesse riietatud joodikuid ega prügikastides sorivaid pompse. Isegi kahe miljoni inimesega linnas on peaaegu võimatu leida tänavanurkadel istuvaid kerjuseid või pimedates nurkades magavaid kerjuseid. Jaapanis justkui nagu ei olekski vaeseid inimesi. Millest see tuleb? Kas neil on tõesti nii hea sotsiaalsüsteem, et isegi töötud ja vaesed leiavad endale korraliku elupaiga? Või surutakse kodutud teatud linnaosadesse, mis on muust maailmast eraldatud? Jumal seda teab! Ma pole piisavalt kaua Jaapanis elanud, et oskaksin sellele vastata. Igal juhul oli see minu jaoks esmakordne juhus: näha üht jaapanlasest kodutut. Võib-olla oskan ma tulevikus vastata ka küsimusele, kus kõik ülejäänud on.