Jaapanisse jõudes antakse kõigile
viisaga tudengitele selline asi nagu ’Residence Card’. Mina sain enda oma kätte
juba siis, kui jõudsin Jaapanisse ja läksin passikontrollist läbi. Sellel on
minu pilt ja kõik. Igal juhul ei ole nimetatud kaart suurt midagi väärt, enne
kui sa migratsiooniametist läbi käid ja oma aadressi registreerid. Seda me siis
täna tegimegi.
Nagu eelnevatel päevadel võtsid
tuutorid meid ka seekord käe kõrvale ning talutasid kenasti bussipeatusesse,
kust algas teekond migratsiooniametisse. Jõudsime kohale umbes kella kümneks,
misjärel algas piinarikas registreerimise protsess. Ah, miks see nii piinarikas
oli? Esiteks olid registreerimisvormid täielikult jaapani keeles. Teiseks
võisid sa vormi täita ainult jaapani keeles (teil pole õrna aimugi, kui raske
mul oli kanjides oma uut aadressi kirja panna). Ja kolmandaks võttis see kõik
nii... palju... aega... Ühe inimese peale kulus vähemalt 8-10 minutit. Meid oli
kokku 32. Lisaks sellele võeti meilt kõigilt elukohakaardid ära, et uus aadress
sinna kirja panna. Ja nii me seal istusime. Neli tundi... Oodates... Ja
oodates... Ja oodates...
Kogu selle ootamise ajal sain ma
teada päris palju huvitavaid fakte passide kohta. Kas te teadsite, et Soome
passis on jooksev põder? Ja tagakaanele on pressitud lumehelveste kujutised?
Kas te teadsite, et Austraalia passis on iga lehe peal erinev pilt? Ja nende
piltide peal on näiteks krokodill, känguru, suvaline baar ja muud toredad
asjad? (Ah, ja tuleb välja, et Austraalia müntidel on nokkloomad, kängurud ja
emud...) Ja kas te olete näinud, kui hüperpatriootiline USA pass on? Tõsiselt!
See nagu karjuks täiest väest: „America! Fuck yeah!!!“ Esimesel lehel on kotkas
ja suur Ameerika lipp. Järgnevatel lehtedel on kõige tähtsamad mälestusmärgid
(nt Mount Rushmore, Liberty Bell jne) ning lihtsalt patriootilised pildid
(kotkas päikeseloojangusse lendamas, maisipõllud, piisonid...).
Ja Eesti passis on... Eesti. Ja
rukkilill... Ja palju sinist... Mis meil viga on, et me ei suuda midagi lahedat
välja mõelda? Ma olen meis pettunud...
Pärast pikka ootamist saime
lõpuks kõik dokumendid aetud ning suundusime jälle ülikooli peahoonesse, kus
meil oli planeeritud lõuna tuutoritega ja seejärel taas lühike vestlus
loengutele registreerimise teemal. Nädalas saab mul olema vähemalt kümme
loengut, millest pooled on jaapani keele omad (ja seda läheb mul hädasti vaja).
Teised loengud võin vabalt valida, kas jaapani või inglise keeles, aga
ilmselgelt ei hakka ma veel lähiajal jaapanikeelseid loenguid võtma. See-eest
avastasime kambakesi sellise toreda loengu nagu ’Media English B’. Miks see tore
on? Sest me hakkame loengus Harry Potteri viimase raamatu stseene etendama.
Tõsiselt. Ma ei tee nalja. Ja kodus peame hakkama stseene diktofoni lugema,
seda loomulikult ilmekalt ja erinevate häältega (ja briti aktsendiga).
Mida ma siia õppima tulingi? Jaapani
keelt ja rahvusvahelist mida? Vahet pole. Harry Potter! Woohoo!
P.S. Juhul, kui kellelgi peaks tekkima vastupandamatu tahtmine mulle kirjutada või midagi saata, siis mu uus aadress on järgmine:
P.S. Juhul, kui kellelgi peaks tekkima vastupandamatu tahtmine mulle kirjutada või midagi saata, siis mu uus aadress on järgmine:
Grete Kutsar
Prima Shiogama 507
1-852-1, Shiogamaguchi
Tempaku, Nagoya-City, Aichi 468-0073
Japan
No comments:
Post a Comment