Ah, sa arvad, et räägid jaapani keelt? Arva uuesti!

Kätte jõudis 11.september. Kell 8:50 hommikul kogunesime teiste välistudengitega korterelamu fuajeesse, kust meid siis kenasti ülikooli peahoonesse juhatati. Noh, ülikooli Nagoya kampuse peahoonesse. Tuleb välja, et Toyota kampus on meie korterelamust umbes tunni kaugusel. Eks see tähendab ilmselt seda, et ma ei võta ühtki loengut, mis selles hoones toimub. Jumal teab, et Nagoya metroo ajab mind segadusse.

Jõudsime veidi pärast üheksat ülikooli peahoonesse, kus meid toimetati keeletesti tegema. Selle testi põhjal paigutatakse meid kõiki erinevatesse jaapani keele loengutesse, mis vastavad meie tasemele. Nii tore, et ma selleks üldse ei õppinud... Samas on pärast kaht aastat mu keeleoskus pea täielikult kadunud ning lühike kordamine enne reisi ei aidanud suurt midagi. Test koosnes kahest osast. Esimene osa oli isegi minu jaoks võrdlemisi lihtne ja arusaadav. Partiklid, pööramine, lünkade täitmine, lugemine ja teksti mõistmine, kanjid... Neetud kanjid! Olgu, ma ei saanud küll päris kõigest aru, aga vähemalt oli mul mingigi ettekujutus sellest, mida minult taheti. Täitsin esimese osa ära nii kiiresti kui võimalik ning pöördusin teise osa juurde.

...

....

????

Mida... kuradit...?

Kujutage ette, et õpite mingit võõrkeelt. Ükskõik millist. Te õpite seda terve aasta ja avastate lõpuks, et saate isegi millestki aru. Jess! Suurepärane! See on vägev tunne, kas pole? Te lähete tegema keeletesti ja, olles esimese poole lõpuni täitnud, on teil tunne, et kõik need kuud tuupimist läksid asja ette. Ja siis pannakse teie ette leht, mis on täis teksti, millest te mitte midagi aru ei saa. Keel on sama, tähed on samad, aga te ei saa mitte ühestki sõnast aru. MITTE. ÜHESTKI. Tundsin, kuidas aju püüab kõrvadest välja voolata lihtsalt selleks, et ta ei peaks mõttetegevuses osalema. Läks aega, enne kui suutsin selle tagasi suruda. Kui kaua ma jaapani keelt õppisingi? Kaks päeva? Kaks minutit? Mida ma kogu see aeg tegin?!

Sellistel momentidel on kaks võimalust: kas nutta või naerda. Mina valisin viimase variandi kasuks. Ma isegi ei üritanud lünkteksti täita. Test oleks sama hästi võinud hiina keeles olla. Otsustasin alla anda ja andsin peaaegu puhta paberi tagasi. Pulli pärast täitsin umbes kaks lünka, sest... miks ka mitte? Nalja peab ju saama.

Pärast, teiste välisüliõpilastega kohvikus istudes, selgus et mina polnud ainuke, kelle jaoks oli teisti teine osa täiesti võimatu.  Paljud teised talitasid sarnaselt ning andsid lehe peaaegu kohe tagasi. Meie ainus lohutus oli see, et test ei olnud hindeline. Oh muidugi, ilmselt peavad töid parandavad jaapanlased meid nüüd idiootideks, aga vahet ju ei ole. Isegi kui nad ütlevad midagi meie saamatuse kohta, ei saa me ju sellest aru!

Ülejäänud päev möödus meeldivamalt. Meile peeti väike tutvustav loeng selle kohta, mis edaspidi saama hakkab, kuidas aineid valida, milliseid aineid võtta, kuidas stipendiumeid saadakse ja nii edasi. Minu üllatuseks saime samal päeval esimese stipendiumi kätte. 50 000 jeeni (1 euro on kuskil 130 jeeni). Ma pole kunagi varem pidanud sellise raha saamiseks nii vähe vaeva nägema. Otsustasin tähistada ja suundusin otsemaid lähimasse Lawsonisse, kus ostsin 105 jeeni eest liitri jääkohvi. Jah, siin müüakse kohvi liitristes pakkides, nagu piima. Elu on lill!