Tunnike Gifus

Eelmisel pühapäeval otsustasin ennast lõpuks ometi kokku võtta ja Jaapanis veidi ringi reisida. Siia tulekust saati olen mitu korda mõelnud Tokyosse, Kyotosse või ükskõik kuhu mujale reisida, kuid pole seda kunagi teinud. Iga kord on kas midagi ette tulnud või olen otsustanud, et see on liiga kulukas. Seetõttu olen viimased neli kuud valdavalt ainult Nagoyas veetnud. Eelmisel pühapäeval otsustasin aga olukorda muuta.

Nagoyast umbes tunni kaugusel asub selline tore maakond nagu Gifu. Selles maakonnas asuvad mõned Jaapani vanimad linnad ja külad. Maakonna keskus on... Gifu – loomulikult – ja tegemist on ühe mägisema maakonnaga lähiümbruses. Mul oli juba ammu plaanis sinna minna, kuid polnud selleks kunagi varem mahti saanud. Eelmisel pühapäeval võtsin ennast aga kokku, ärkasin vara ja suundusin raudteejaama.

Jaapanis ringi reisides on väga kasulik osata jaapani keelt... väga heal tasemel. Minu jaapani keele tase on vaevu keskpärane. Häda pärast saan restoranis ja poes hakkama. Seetõttu olin veidi närviline, kui teele asusime. Teised välisüliõpilased, kes olid varem Gifus käinud, arvasid, et peaksime mõne jaapanlase endaga kaasa kutsuma – lihtsalt selleks, et elu enda jaoks kergemaks teha. Kahjuks ei olnud ükski meie Jaapani sõpradest pühapäeval vaba, nii et pidime ise hakkama saama.

Tegelikult oli üsna kerge Gifu linna jõuda. Suundusime Nagoya raudteejaama, kus ostsime üpris odava pileti ning paar hetke hiljem istusime juba õiges rongis. Sõit kestis alla tunni ning enne ühtteist olime juba Gifus kohal. Meil oli kavas Gifust edasi ühte pisikesse mägisesse külla edasi suunduda. Küla nimi oli Gujo-Hachiman ning see peitus Gifu maakonna ääres, mägedevahelises orus, kahe jõe lahkmel. Kuuldavasti oli see üks kaunimaid kohti maakonnas ning seetõttu tahtsime iga hinna eest sinna minna. Piletite ostmine oli omaette ettevõtmine, sest müüja ei rääkinud inglise keelt ja meie jaapani keel oli kergelt öeldes kesine. Sellegipoolest saime sellega üpris kerge vaevaga hakkama. Ainus probleem seisnes selles, et meil oli terve tund aega, enne kui buss lahkus. Niisiis otsustasime linnas veidi ringi vaadata.

Linn oli üllatavalt tühi – poed olid suletud, tänavatel polnud peaaegu kedagi ning korraks tundus, nagu oleksime kummituslinna sattunud. Siis kuulsime aga kaugemalt muusikat ning teise raudteejaama juurde jõudes avastasime,  et Gifus oli parasjagu festival käimas. See oli üpris väike festival, aga kuna meil polnud midagi paremat teha, otsustasime seda vaatama jääda. Suure platsi keskel oli lava, millel kamp teismelisi tüdrukuid tantsis ja laulis. Plakatid teatasid, et tegemist on Gifu Iidoli-festivaliga. See ei olnud kuigi suur festival, aga vähemalt pakuti seal süüa ning meil oli võimalus veidi meelt lahutada.

Surusime end läbi suurema rahvamassi ja seisime otse lava ette, et toimuvat jälgida. Laval tantsivad ja laulvad tüdrukud olid kuskil 13-14-aastased ning nende esitus ei olnud just kõige parem. Nad ei liikunud sünkroonis ega laulnud kuigi hästi ning vaatamata külmale ilmale olid nad koolivormis, mis koosnes lühikesest roosast seelikust ja sinisest pluusist. Hullumeelsed tüdrukud...

„Kuulge... kas te saate ikka aru, et me oleme siin ainsad tüdrukud?“ küsis äkitselt üks minu kaaslastest.

Alguses ei saanud ma väga hästi aru, mida ta silmas peab, kuid siis heitsin ma pilgu enda ümber... ja avastasin, et tal on õigus. Kogu festivali publik koosnes keskealistest meestest, kes üksisilmi laval karglevaid teismelisi tüdrukuid põrnitsesid ja iga laulu lõppedes energiliselt juubeldasid ja plaksutasid. Okei... see oli kergelt... jube.

Olgu, ma saan aru, kui meestele (või poistele) meeldib vaadata, kuidas kenad noored (lühikestes seelikutes) naised ennast laval keerutavad ja ringi karglevad. See ei ole kuigi imelik. Aga siin ei olnud tegemist noorte naistega - need tüdrukud olid teismelised. Jah, jaapanlannad näevad tihti nooremad välja, kui nad tegelikult on, aga olen surmkindel, et need tüdrukud olid kõige rohkem 15-aastased. Ja publik ei koosnenud mitte poistest või noorukitest, vaid valdavalt 40ndates-50ndates eluaastates olevatest meestest... kes erutatult üles-alla hüppasid ja juubeldasid. See ei olnud mingi valemiga normaalne. 

"Äkki nad on nende tüdrukute isad... ja onud... ja vanaisad...?" pakkus üks minu kaaslastest õnnetult.

Jah, see oleks kõige meeldivam seletus olnud. Aga me kõik teatsime, et tegelikkus ei ole nii lilleline. Tahtmatult mõtlesin selle peale, et Euroopas ei läheks selline asi kunagi läbi. Ükski viiekümneaastane mees ei julgeks avalikult teismelisi tüdrukuid sel moel jõllitada. Ja ometi on see Jaapanis täiesti normaalne. Kus küll nende tüdrukute emad on?

Olime Gifus vaid tund aega, kuid sellest piisas, et taibata, et Jaapan võib väga hirmuäratav koht olla. Jah, siin on tunduvalt turvalisem kui Euroopas, aga vähemalt on meie pervertidel mingi sündsustunne säilinud.