Tänupühale järgnev päev oli reede ja nagu
tavaliselt, otsustasime välistudengitega pingeid maandada ja veidi pidutseda. Peo
käigus teatas üks välistudengitest täiesti ootamatult, et tal on plaanis oma
jaapani keele tuutoriga järgmisel päeval sügisfestivale minna, ning ta tahtis
teada, kas ma tahaksin kaasa tulla. Millegipärast on mul viimasel ajal
keeldumisega raskusi, nii et vastasin automaatselt „jah“. Ärge saage minust
valesti aru: festival tundus väga tore üritus olevat ja ma tahtsin niigi linnast
välja saada, aga... Ma saan kõigi välistudengitega üpris hästi läbi, nii et
pole just kuigi ebatavaline, et keegi neist mind mõnele üritusele kaasa kutsub.
Seekord oli kutsujaks aga isik, kellega olin varem vaid paar sõna vahetanud,
nii et olin kergelt üllatunud. Vähemalt oli veel kaks teist välistudengit
tulemas, nii et ma ei pidanud ebamugava vaikuse pärast muretsema.
Laupäeva pärastlõunal algas meie teekond Nagoya
lähistel asuvasse pisikesse külla, kus festival aset leidis. Tegelikult toimus
festival külast paarsada meetrit eemal, väikese mäe jalamil. Sõit kestis umbes
poolteist tundi (ja seda tiheda liikluse tõttu) ja kohale jõudes oli päike juba
loojunud ning mägi säras tuledes. Vaatepilt oli vapustavalt kaunis: värvikirev
särav mäekülg, metsik jõgi, mis seda ühest küljest piiras ning arvukad
pisikesed putkad, kus kohalikud traditsioonilisi jaapani toite pakkusid. Olin
silmapilkselt õnnelik, et olin mõtlematult kutse vastu võtnud.
Jalutasime kambakesi rahulikult üle silla ning
suundusime mäe poole. Tegemist ei olnud kuigi kõrge mäega, kuid kuna olin
mõtlematult hommikul kontsaga saapad jalga ajanud, oli mäkketõus minu jaoks
veidi vaevaline. Iga viie minuti järel olin kindel, et olin juba tipus, kuid
avastasin, et minu ees laiub järjekordne kitsas trepp, mis viib üles. Sellegipoolest
oli teekond üles äärmiselt nauditav. Vaade oli imeline ning meid ümbritsevad
sügisvärvides puud ning säravad tuled tekitasid tunde, nagu oleksin muinasjuttu
sattunud.
Poolel teel üles kuulsime äkitselt veidrat
nagisevat häält, mis tuli kusagilt meie peade kohalt. Enne, kui arugi saime,
liugles meist mööda midagi suurt, lapikut ja karvast... Lendorav. Tuleb välja,
et mägi, kus festival toimus, oli koduks lendoravatele, et polnud just kuigi
rahul, et kari võõraid nende territooriumile tungis. Edasi liikudes nägime neid
veel paar korda ning iga kord sisisesid nad vihaselt, enne kui järgmisele puule
liuglesid. Vaatamata sellele, et nad olid nähtavalt vihased (ja isegi veidi
hirmuäratavad), olid nad veidralt armsad.
Mäetippu me ei jõudnudki. Olime juba peaaegu
tipus, kui otsustasime, et jätkamine oleks äärmiselt halb idee. Nimelt oli tipp
kottpime, seal ei olnud ainsatki valgustit, nii et isegi kui oleksime pimesi
kohale jõudnud, oleks allatulek liiga ohtlik olnud. Niisiis suundusime tuldud
teed tagasi... mis oli raskem, kui arvata võis. Kontsades mäkke ronimine oli
võrdlemisi kerge – allatulek aga nii piinarikas, hirmuäratav ja aeglane, et üks
kaasas olnud poistest otsustas mind lõpuks seljas alla kanda. Mitte et see
oleks vähem hirmuäratav olnud. Korraks nägin oma elu silme eest mööda vihisemas
ning olin kindel, et lendame mõlemad pea ees trepist alla. Järgmisel hetkel
olime aga mõlemad kindlalt maa peal ning ees laius ohutu kodutee.
Vaatamata sellele, et alguses tundus
sügisfestivalile minek kohutava ideena, osutus see äärmiselt lõbusaks. See
jättis kustumatu mulje ning kuigi järgmisel päeval oli mul liikumisega raskusi,
ei kahetsenud ma midagi.
No comments:
Post a Comment