Tänupüha Jaapanis

Ma pole kunagi tänupüha tähistanud. Valdavalt sellepärast, et see on Ameerika püha ning eurooplased ei tähista seda. Lisaks sellele pole ma selle vastu kunagi eriti suurt huvi  tundnud.  Miks ma peaksingi – see on ju meile nii võõras püha.  Ja ometi tähistasin ma paar nädalat tagasi esimest korda tänupüha... Jaapanis. Loogiline, kas pole?

Kuna meie hulgas on nii palju ameeriklasi, oli kindel, et tänupühal toimub meil midagi. Me ei teadnud, mis see on, aga midagi pidi toimuma. Juhuslikult leidis üks välistudengitest kuulutuse, mis teatas, et kohalik pubi pakub tänupühal traditsioonilist ameerika õhtusööki – kalkuni ja kõrvitsapirukaga. Loomulikult olid kõik ameeriklased sellest otsekohe sillas ning tänupüha saabudes reserveerisime pubis kaks suurt lauda ning suundusime pärast kooli õhtust sööma. Mul polnud küll erilist isu kalkuni järele, kuid kuna ameeriklased olid endale missiooniks võtnud ka eurooplastele oma üllast traditsiooni tutvustada, vedasid nad meid poolvägisi kaasa.

Jõudsime pubisse kuskil kuue paiku kohale ning teenindajad ei olnud just väga rõõmsad meid nähes – välismaalased tekitavad alati segadusi. Võtsime istet ning tellisime kõik ühest suust korraliku tänupüha roa – kalkun, kartulipuder, oahautis ning magustoiduks kõrvitsapirukas. Meie ettekandja kadus kööki ning meie ütlesime üksteise järel, mille üle me tänulikud oleme. Kuskil viie minuti pärast said esimesed kaks meist oma tellimused kätte ning me ülejäänud jäime elevusega ootama, et ka meid teenindataks. Ja nii me siis ootasime. Ja ootasime... ja ootasime...

Kahe õnneliku toit hakkas jahtuma ja meie ootasime ikka veel edasi. Kümme minutit... viisteist... kakskümmend?! Olgu, pubi oli rahvast täis ja ilmselt oli kokal palju tegemist, aga no tõesti? Kakskümmend minutit?  Seda enam, et kaks meist juba said oma toidu kätte. See oli lihtsalt mõnitamine!

Veel viis minutit ja lõpuks ometi saabusid ka teiste road. Olime liiga õnnelikud, et vinguda, nii et asusime kohe sööma. Toit oli... leige... Aga vähemalt maitses see hästi. Ma pole eriti tihti kalkunit saanud, nii et olin meeldivalt üllatunud. Pohlamoosis olin ma küll veidi pettunud, sest seda ei andnud koduse pohlamoosiga võrreldagi. Kõrvitsapirukas toodi õnneks vahetult pärast õhtusööki kohale... aga ainult poolele lauale. Miks? Neil lõppes pirukas otsa. No tõesti? Nad teadsid, et neil on üle 20 inimese tulemas ja ometi ei olnud nad selleks piisavalt valmistunud. Nad oleksid pidanud teadma, et  ameeriklased vajavad rohkem toitu kui jaapanlased. Vaatamata sellele, et kõrvitsapirukas asendati juustukoogiga, olime veidi pettunud. Tõsiselt Jaapan? Siin ei ole vist miski püha!  Isegi mitte tänupüha...

Õhtusöögile järgnes väike jalutuskäik Fushimi linnaosas, mille käigus avastasime, et jaapani noorukid armastavad hilisõhtuti kaubamajade vaateakende ees tantsida. Miks? Sest tantsustuudiosse minek oleks liiga kallis ja kodus pole neil piisavalt suurt peeglit. 

Lisaks sellele leidsime kabuki-teatri (mis oli loomulikult suletud) ja avastasime, et kuigi Jaapanis ei tähistata jõule (vähemalt mitte nii nagu Euroopas), armastavad nad siiski igasugu jõulukaunistusi. Jõulutuledes Nagoya on uskumatult kaunis ja seda eriti õhtuti. Vahetevahel on päris mõnus öösiti niimoodi ringi uidata.