Segadused Sakaes

Nagu igal nädalavahetusel suundusime ka sel laupäeval kesklinna – lihtsalt selleks, et veidi aega veeta ja kostüüme otsida. Tegelikult oli meil selleks nädalavahetuseks planeeritud reis Naganosse, aga kuna meid ähvardas järjekordne taifuun, lükati see edasi. Nüüdseks olen aru saanud, et ’taifuun’ tähistab Jaapanis ilusat päikesepaistelist päeva – vähemalt praegu on selline mulje jäänud. Iga taifuun on siin paras naljanumber olnud ning ka sel nädalavahetusel oli laupäeval ilus päikesepaisteline ilm nagu tavaliselt taifuuni ajal. Ausõna, see hakkab juba ärritavaks muutuma. Iga kord, kui mõni taifuun siiapoole teel on, hoiatatakse meid nädal aega ette ning kõik räägivad, kuidas see torm on suurem kui kõik eelmised ja hävitab pool linna. Ja lõpuks, kui see kohale jõuab, on ilm ilus, soe ja päikesepaisteline nagu kesksuvel. Jaapanlased ei saa ilmselt aru, milline üks taifuun olema peaks.

Aga see on kõik kõrvaline. Sakae on hämmastav koht: iga nädal õnnestub meil seal midagi huvitavat ja eriskummalist leida. Eelmisel nädalavahetusel näiteks toimus Oasis 21’s (suures ostukeskuses linna keskel) festival. Meil ei õnnestunud seda just eriti kaua jälgida, aga see, mida me nägime, oli... põnev. Nimelt oli laval punt tüdrukuid, kes laulsid Elvis Presley laule (muidugi ülirõõmsalt ja energilise rütmiga). Lisaks sellele esitasid nad traditsioonilise jaapani tantsukava vihmavarjude ja lehvikutega. Tants iseenesest oli väga kena, aga näitlemise eest nad küll punkte ei saanud. Nimelt oleks tants pidanud olema rahulik, kergelt melanhoolne ja graatsiline. Kuna tegemist oli aga pop-iidolitega, otsustasid nad meloodiast hoolimata kiiresti ja energiliselt liikuda ning loomulikult püsis nende nägudel barbie’lik naeratus. Pop-iidolid... ainult Jaapanis...

Sel nädalal üllatati meid aga sellega, et meie lemmikpoe ees oli kamp protestijaid ruuporite ja flaieritega. Nad karjusid midagi jaapani keeles ja kuigi me ei saanud sellest väga hästi aru, jäi üks sõna selgelt kõlama: Ameerika. Minuga koos olevad ameeriklased olid veidi murelikud ja kui meile protestijatest mööda minnes flaierid kätte surutud, kasvas nende rahutus veelgi. Nimelt oli flaieri paela suurelt Surm joonistatud ning kuigi suurem osa tekstist oli arusaamatu, oli seal inglise keeles kirjas: ’World War III has already started’. Olgu, nii et kui nende karjumine Ameerika teemal ei olnud ilmselt kõige positiivsem... Vahetevahel on hea eurooplane olla. Mitte et jaapanlased vahet teeksid – välismaalane on välismaalane ja tõenäoliselt ameeriklane.

Mõni tund pärast Sakaesse jõudmist läks meil kõht tühjaks, nii et otsustasime väikese lõunapausi teha. Läksime juhuslikku itaalia söögikohta ning esitasime oma tellimuse: kaks pitsat, üks salat, üks supp, üks doria ja õlu. Lihtne, kas pole? Asusime ootama ning veetsime aega lobisedes. Mõne aja pärast tuli ettekandja juba tagasi... kahe supiga...

Okeeei, see oli veider, aga eks sellised asju ikka juhtub. Mary alustas oma supiga ja mina ja Brenda jätkasime ootamist. Paar minutit hiljem tuli ettekandja tagasi salati ja... küüslaugusaiadega? Mida...? Teatasime jälle, et teine roog ei olnud meie tellitud ja ettekandja haihtus tagaruumi. Mõne minuti möödudes tuli ta tagasi kahe pitsaga ja seejärel ilmus lauale ka minu doria... ja grillkana? Mitmes kord see juba oli? Pidime taaskord teada andma, et tegemist ei ole meie tellimusega ning hetk hiljem tuli ettekandja tagasi kahe tšekiga. Mõlemale oli märgitud meie laua number, kuid ühel tšekil olid kirjas täiesti suvalised asjad, mis ei olnud kohe kindlasti meie tellitud. Andsime märku, et tegemist ei ole meie tellimusega ja ettekandja kadus taas kööki. Arvasime, et sellega on lugu lõppenud, sest olime kõik tellitud asjad kätte saanud, kuid mõne minuti pärast ilmus meie laua juurde taaskord ettekandja, ühes käes taldrik pastaga, teises käes veiselihapraad. Olgu, see muutus juba naeruväärseks!

Olen alati arvanud, et jaapanlased on väga organiseeritud ja teenindus peaks siin väga ladusalt sujuma, nii et selline olukord oli minu jaoks täiesti ootamatu. Midagi sellist pole minuga mitte kunagi juhtunud, mitte üheski söögikohas. Jah, paar-kolm korda on juhtunud, et minu tellimusega on väike segadus, aga et mulle tullakse järjekindlalt kellegi teise toitu pakkuma... See on lihtsalt uskumatu. Kui ma oskaksin jaapani keelt veidi paremini, oleksin kellelegi kaevanud, sest ausalt öeldes muutus see olukord üpris kiiresti tüütuks. Aga kahjuks (või teenindajate õnneks) ei saanud ma seda teha. Vähemalt võtsid nad meie arvest ühe pitsa hinna maha – ilmselt selleks, et vabandada – aga ametlikku vabandust me siiski ei saanud. Nojah, vähemalt saime me midagigi...