Hüpe minevikku

Teisipäeval oli meil lõpuks ometi võimalus minna kogu grupiga Inuyamasse, mis on väike küla Nagoya lähistel. Teekond sinna kestis umbes tund aega, metroopiletite eest maksis kool. Ilm oli sel päeval väga sünge: vihma küll ei sadanud, aga pilved olid kurjakuulutavalt tumedad ja tuul sasis vihaselt sügisvärvides puid.

Inuyamasse jõudes avanes suurepärane vaade traditsioonilisele jaapani külale. Teed olid kitsad, majad madalad ja tumedast puidust, rahvast peaaegu ei olnudki ja kõik pisikesed poekesed ja söögikohad olid juba sulgemas. Kell oli neli. Küla oli imearmas ja kui meil oleks natukenegi rohkem aega olnud, oleksin hea meelega veidi ringi vaadanud. Tormasime otsejoones lossi, sest sulgemiseni oli ainult 45 minutit.

Lossi lähedusse jõudes tekkis mul tunne, nagu oleksin ajas tagasi läinud. Kogu lossi ümbrus koos pühamute ja templiga nägi lihtsalt nii autentne välja: Tori väravad, iidsed kivist kujud ja sügisvärvides park. Ainult elektrilaternad ja turistide jaoks välja pandud sildid andsid märku, et olin ikka veel aastas 2013. Ronisime mööda kitsast kivist rada ülesmäkke, kus neljakorruseline nurgeline loss uhkelt puulatvade kohal kõrgus. 

Inuyama loss ei olnud keisri ega mõne aadliku elupaik – see oli kaitserajatis, mille eesmärk oli sõjategevuse ajal pelgupaika pakkuda ja piiramisele vastu seista. Seda oli juba väljast näha: ühest küljest piirab lossi jõgi ning esimese korruse seinad on paksud ja maakividest. Ülemiste korruste seintes on laskmispilud ja läänetiivas on isegi luuk, mille kaudu kunagi ammustel aegadel vaenlastele kive kaela kukutati.

Esimese asjana viidi meid otsejoones lossi torni, kust meil avanes suurepärane vaade kogu külale ja tervele ümbruskonnale. Vaateplatvorm oli muidugi äärmiselt kitsas ning tõkkepuu, mis takistas meid üle ääre kukkumast, ulatus mulle umbes põlvini. Pole vist vaja öelda, et paljud meist otsustasid platvormile mitte astuda ja imetlesid vaadet läbi ukseava. Lossis üles-alla liikumine oli omaette kunst, sest trepid olid imekitsad ja äärmiselt järsud. Kuidas jaapanlased keskajal seal ringi liikusid? Ma olen alati arvanud, et neil olid lühikesed jalad...  

Kohalikud giidid andsid meile lühikese ülevaate lossi ajaloost ja kuigi Inuyama loss on Nagoya lossist tunduvalt väiksem ja tagasihoidlikum, on see kordades huvitavam. Miks? Lihtsalt sellepärast, et Inuyama loss on originaal: see on läbi sajandite vastu pidanud ja kuigi seda on restaureeritud, on see suuresti muutumatuna püsinud. Jah, Inuyama lossis ei ole huvitavaid tehnoloogilisi vidinaid ega uhkeid väljapanekuid, aga see on autentne ning ringi vaadates tekib tunne, nagu oleksid hetkeks minevikku hüpanud.

Kahjuks ei olnud meil palju aega, et ringi vaadata, ning pärast ringkäigu lõpetamist olid kõik suveniiripoed juba suletud. Sellest oli kahju, aga tühjade kätega me ei jäänud, sest õppejõul oli meie jaoks üllatus varuks. Pärast lühikest jalutuskäiku läbi küla peatusime pisikese poekese juures, kus meid tervitas lühike vanaldane naisterahvas. Tuleb välja, et tegemist oli piirkonna ühe kuulsama kalligraafia-kunstnikuga (jah, sest siin on see kunst) ning olime sattunud tema stuudiosse. Ükshaaval küsiti meilt meie lemmik-kanji’t ning kui kõik olid tellimused sisse andnud, haaras naisterahvas pintsli, kuhja puuplaate ning asus kunsti tegema. Kõik soovijad said puuplaadi oma lemmiksümboliga – ka mina sain endale suurepärase traditsioonilise suveniiri. Valisin enda jaoks välja ’yuki’ ehk ’lume’ kanji. Lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib selle kuju ja ma usun, et see sobib mulle.

Olin oma kingitusega väga rahul, sest tuleb välja, et tavaliselt maksavad selle kunstniku tööd üle 100 euro. Ja meie saime need tasuta... Vahetevahel on päris tore olla vahetusüliõpilane Jaapanis... ja vahetevahel mitte. Aga see on teine lugu...