Soodom ja Gomorra ehk 2 tundi Jaapani ööklubis

Keegi ei saa eitada, et peod käivad välismaal õppimise juurde. Olgu need siis väikesed intiimsed istumised kodus, ametlikud vastuvõtud või siis metsikud klubiõhtud. Iga välistudeng satub õppimise ajal mõnele peole – ja oleme nüüd ausad: paljud lähevadki just pidude pärast välismaale õppima. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma pole kunagi varem Jaapani ööklubisse sattunud, nii et kui meil avanes võimalus reedel pidutsema minna, haarasin sellest kohe kinni. Lihtsalt selleks, et näha, kuidas jaapanlased pidutsevad. Lisaks sellele olime kutsutud klubisse, kus üks vanematest välistudengitest DJ-na töötab, nii et loomulikult tahtsime teda tegutsemas näha. Reede õhtul panin siis peoriided selga ja suundusin koos teiste tudengitega Sakae’sse, kus eelmainitud klubi asub.

Kohale jõudes pidime esimese asjana maksma sissepääsutasu: 2000 jeeni (ehk siis kuskil 16-17 euri). Tundub palju? Tõsi, ainuüksi sissepääsu eest oleks seda palju maksta, aga selle summa sisse oli arvestatud ka 2-tunnine nomihōdai. Nomihōdai tähendab põhimõtteliselt „joo, palju tahad“ ehk siis: kahe tunni vältel oli meil vaba voli tellida ükskõik mida, ükskõik kui palju, ilma et oleksime pidanud midagi juurde maksma.

2 tundi... Joo, nii palju kui tahad... Ükskõik mida... Kes kurat arvas, et see on hea idee?

Olgu, kui nüüd päris aus olla, siis alguses olin sellest ideest päris sillas. Kujutage ette, et lähete klubisse, istute baarileti äärde ja lihtsalt tellite suvalisi kokteile, ilma et keegi teilt raha küsiks! Ja kokteilid on siin kallid: kõige odavamad olid ikkagi üle viie euro. Heal juhul oleksin 2000 jeeni eest kolm ja pool jooki saanud. Aga tol õhtul oli mul võimalus tellida nii palju, kui vähegi tahtsin – ja ma kasutasin seda võimalust.

Enne, kui hukkamõistukoor häält tõstab, tahaks ma mainida, et lahkusin klubist püstijalu ja täiesti iseseisvalt, tulin metroos liiklemisega toime, mäletan kõike, mis õhtul toimus, ja olin järgmisel hommikul juba kell 9 liikvel ning veetsin päeva linnas seigeldes. Nii et ma ei joonud ennast kapsaks. See aga ei tähenda, et ma ei olnud purjus.

Ma ei mäleta päris täpselt, mitu kokteili ma tellisin (kuskil 8 ringis?), aga ära jõin ma neist vist umbes viis. Ülejäänud tellisin lihtsalt uudishimu rahuldamiseks. Mina, kes ma armastan kokteile ja naudin uute asjade proovimist, olin väga rahul – ja tunni aja möödudes ka väga lõbus. Muusika oli hea, seltskond suurepärane ja näiliselt lõpmatu joogivaru tegi sellest pisikesest klubist paradiisi (vähemalt mõneks ajaks). Kõik nautisid õhtut, tavatult sõbralikud kohalikud tulid meiega juttu puhuma ja ameeriklasest baarmen sai kenasti oma jaapani keelt harjutada, kui välistudengid temalt järjekindlalt jaapani keeles tellisid. Suurem osa meist vist unustas, et tegemist on meiesuguse välismaalasega. Purjus inimesed teevad veidraid asju.

Kahetunnine joogiorgia võib teoorias tunduda väga hea ideena (ja alguses see ongi hea idee), aga praktikas on see parajalt ohtlik, nagu me pärast kaht tundi avastasime. Esimesed meist langesid juba pärast esimest tundi: üks meie tuutoritest (jaapanlanna) ja kaks heatahtlikku välistudengit, kes ta koju tassisid (sõna otseses mõttes). Ülejäänud pidasid aga kaks tundi vastu.

Ja siis läks asi huvitavaks...

Kui suurem grupp noori läheb kuhugi pidutsema, on rühmas tavaliselt alati üks-kaks inimest, kes ei talu alkoholi väga hästi ja vajavad õhtu lõpul kojujõudmisega abi. Kujutage nüüd ette, et 24-liikmeline grupp läheb välja pidutsema ja 80% neist vajavad abi. Ma pole kunagi varem midagi sellist kogenud ja see oli parajalt... põnev. Mina olin selle 20% sees, kes tuli veel endaga päris hästi toime ja püüdis teisi aidata. Ja pidage meeles, et olin selleks ajaks ära joonud 5,5 kokteili ja 3 pitsi tequilat. Jah, ja mina olin selles grupis „kaine“ liige.

Ma ei lasku detailidesse, aga see, mis tol õhtul toimus, oli legendaarne – nii heas kui halvas mõttes. Üks ameeriklastest (pisike peenike piiga) ei suutnud enam kuidagi iseseisvalt püsti püsida (ega isegi mitte istumas püsida), aga see-eest suutis ta ennast väga edukalt kaitsta. Kui üritasime teda püsti aidata (või külili keerata), lasi ta kohe hambad käiku, nii et pidime teda jõuga tagasi hoidma. Kahel meist on väga toredad hambajäljed kehal – mälestuseks tollest suurepärasest õhtust. Teised ei suutnud lihtsalt jalgu alla saada, nii et pidime nad taksodesse lükkama ja koju saatma. Selleks kulus pea pool tundi, sest grupi kõige pikem ja turskem liige ei suutnud enam püsti püsida, nii et pidime ta klubist välja ja autosse kandma. Tegemist on inimesega, kes kaalub tublisti üle 100 kilo. Võite arvata, kui lihtne ja meeldiv see ettevõtmine oli – eriti kuna ta oksendas iga viie minuti järel.

Kõige kainemad meist (mina nende hulgas – üllataval kombel) suundusid metrooga koju ning selleks ajaks, kui kohale jõudsime, suutsin juba peaaegu ilma taarumata kõndida. Pole midagi paremat kui värske õhk ja väike jalutuskäik...

Ma tahaks öelda, et kojujõudmisega meie klubisaaga lõppeb, aga kahjuks pole see nii. Pidime veel mitu tundi „langenute“ tubade vahet jooksma ja neid külili keerama. Kuskil kella neljaks oli olukord rahunenud: kõik olid oma tubades, elus ja terved. Jah, paljud olid kaotanud oma rahakoti, mobiili, toavõtme või prillid, aga vähemalt olid nad elus. Järelikult oli aeg puhata... ja lähimasse poodi magusat ostma minna. Sest mida muud sa kell neli hommikul ikka teed?