Tere tulemast!

Tuleb välja, et sügis on Jaapanis taifuunihooaeg ja tormid on siin sel perioodil tavalised. Nii ei olnud kuigi üllatav, kui kolmapäevaks uut taifuuni lubati. See torm tõotas eelmistest suurem tulla ning juba teisipäeva pärastlõunal jõudis tugev vihmasadu meieni. Sadu paistis iga tunniga üha tugevnevat ja öö saabudes hakkas tugev tuul aknaruute raputama ja puude oksi murdma. Ja see oli alles esimene päev. Koolist saadeti meile teade, et tormi tõttu võivad järgmise päeva loengud ära jääda... ja loomulikult täitis see teadaanne meid suurima rõõmuga.

Nimelt oli meile kolmapäevaks määratud kohtumine dekaaniga. Pidime ennast ilusti riidesse panema ja ennast kooli juhtkonna ees jaapani keeles tutvustama. Mitte keegi meist ei oodanud seda üritust – enese tutvustamine on niigi tüütu, aga teha seda üliformaalses keskkonnas, kus väikseimgi eksimus on äärmiselt ebaviisakas... See kõlas hirmuäratavalt, aga kuna väljas märatses torm, olime kindlad, et kohtumine lükatakse edasi. Läksin rahuliku südamega magama ja püüdsin uinuda, kuid tuule ulgumine tegi selle äärmiselt raskeks. Otsustasin sellega siiski leppida – lõppude lõpuks päästis torm mind väga ebamugavast kohtumisest. Loodetavasti...

Ja siis jõudis kätte kolmapäev. Hetk pärast ärkamist oli mul tahtmine rusikaga vastu seina virutada ja ilmataadile vihane kiri saata. Tõsiselt, Jaapan? Seda nimetate te taifuuniks?! Taevas ei olnud ainsatki pilvetupsukest, päike säras rõõmsalt erksinises taevas ning kuigi väljas puhus üpris tugev tuul, ei olnud see midagi ebanormaalselt. Ja seda nimetatakse siin taifuuniks... Neetud jaapanlased!

Olin ennast juba mõttes vabaks päevaks ette valmistanud, nii et olin äärmiselt pettunud, kui kolmapäev oli suviselt ilus. See sai ainult tähendada, et nii loengud kui kohtumine dekaaniga olid veel kavas. Hakkasin vihaselt kotti kokku pakkima ja riideid valima, kui sain koolilt järjekordse sõnumi. Tormihoiatus oli ikka veel jõus. Loengud jäid ära. Loengud... jäid ära... Tänu jumalale! Aga kohtumine dekaaniga oli ikka veel kavas. Oh jah... eks ma pidin sellega lihtsalt leppima. Vähemalt sain ma poole päevast vabaks.

Suundusin 12 paiku kooli, kus meid juba oodati. Selleks, et kõik ladusalt sujuks, pandi meid kenasti nimekirja alusel järjekorda, et kõik teaksid, millal nad ennast tutvustama peavad. Ja niimoodi hanereas juhatati meid kenasti teise hoonesse, kus me üksteise järel dekaani kabinetti valgusime. Kõik oli väga efektiivselt organiseeritud: istusime üksteise järel suure laua ümber ja kui oli aeg rääkida, tõusime püsti ja tutvustasime end. Enese tutvustamisega alustasid aga juhtkonna liikmed, eesotsas dekaaniga.

Muidu olid tutvustused tüüpiliselt ametlikud: nimi, ametikoht, tüüpilised viisakusväljendid jne. Ja siis jõudis järjekord asedekaani kätte, kes pärast nime ja ametikoha ette vuristamist teatas, et ta on väga õnnelik, et Chukyo ülikoolis käib nüüd ka üks eestlane. Esimene eestlane, kes kunagi Chukyo ülikooli sattus.  Minu suureks üllatuseks, teatas ta, et ta on korra isegi Eestis käinud ja järgmise asjana ütles ta päris heas eesti keeles:  ’Tere tulemast!’

Jah, suurem osa inimestest siin ei tea, kus Eesti on. Suurem osa neist ei tea isegi seda, et Eesti eksisteerib. Ja just sel põhjusel oli nii liigutav kuulda eesti keelt jaapanlase suust. Isegi selline lühike tervitus on minu jaoks suur asi. Pärast seda ei olnud ma ennast tutvustades pooltki nii närviline alguses. Sest ma teadsin, et isegi kui puterdan või veidi eksin, on ruumis vähemalt üks jaapanlane, kes mind fännab.

Pärast kohustusliku grupipildi tegemist anti meile kätte tasuta T-särgid. Seejärel pidime dekaani tänama. Ütlesime kõik kooris tänusõnad ja kummardasime kenasti... valele inimesele. Kummardasime ühele kooli juhtkonna liikmele, aga selgus, et dekaan seisis otse meie selja taga. Oh jah... eks igaüks teeb vigu. Ja dekaan ei pannud seda pahaks, nii et kõik oli korras. Eksimine on inimlik...