Jumalik liha ja veidrad kohtumised

Ühel heal õhtul otsustasin Rachel’i, oma ameeriklasest sõbranna, ja Ai, tema tuutoriga, õhtustama minna. Jaapani toidud on jumalikud ning iga kord, kui keegi küsib minult lemmiktoidu kohta, on mul vastamisega tõsiseid raskusi. Kõik on siin lihtsalt nii maitsev! Ka sel õhtul oli mul raske otsustada, mida süüa soovin. Oleksin võinud klassikalise sushi valida või alati maitsva okonomiyaki kasuks otsustada, kuid siis taipasin, et võiksin midagi uut proovida. Uut ja huvitavat. Mulle meeldib toiduga eksperimenteerida ja uusi asju proovida... Nii et kui Ai pani ette, et võiksime shabushabut sööma minna, olin kahe käega poolt.

Shabushabu on jaapani stiilis kuum pada. Tegemist on toiduga, mis kuni hilise ajani oli jõhkralt kallis ning vastavad restoranid olid mõeldud ainult kõrgklassile. Nüüd on see aga ka „lihtrahva“ sekka jõudnud, nii et meil avanes võimalus seda üpris madala hinna eest proovida. Shabushabu restoranid on väga privaatsed – igale külastajate grupile (ja tegemist on alati kas paaride või gruppidega, sest see pole toit, mida üksi süüa) on mõeldud eraldi boks, mida eraldab ülejäänud restoranist õhuke bambuskardin. Laua keskel on gaasipõleti, mille otsa on asetatud hiiglaslik kauss. Sellesse kausi kallatakse puljong ja lisatakse mõned vetikaviilud – maitse andmiseks. Seejärel pannakse põleti tööle ja oodatakse, et puljong keema läheks.

Aga mis see shabushabu siis tegelikult on? Noh... see võib olla ükskõik mis. Pärast põleti süütamist võid lauda tellida piiramatul hulgal juurvilju, liha, nuudleid, tofut jne. Kõik koostisosad visatakse puljongisse, oodatakse veidi, et need valmiks, ning siis haaratakse need pulkade (või kahvliga) välja ja pistetakse nahka. Lauas on ka mitu kastmekausikest, et toitu huvitavamaks teha. Ja see ongi kogu asja idee: sa istud lauas ja keedad endale ise toidu valmis.

Kõlab ehk lihtsalt ja labaselt, aga see on hämmastavalt lõbus. Lisaks sellele on täiesti mõistetav, miks see nii kallis on: pooleteise tunni jooksul võid tellida nii palju liha/juurvilju kui tahad ning liha on täiesti jumalik. Õhukesed viilud, mis pärast puljongisse viskamist imepehmeks ja mahlaseks muutuvad. Ma pole ammu nii head liha saanud. See oli lihtsalt jumalikult pehme ning kui see kergelt kastmest läbi lasta, oli maitse võrratu. Olin Ai valikuga väga rahul – paremat kohta oli raske ette kujutada.

Järgmisel päeval suundusin sõbrannadega taaskord kesklinna, sest otsisime Halloweeni jaoks kostüüme. Sel päeval juhtus kaks väga eriskummalist asja. Esimene üllatus tabas meid siis, kui leidsime suurepärase valikuga kostüümipoe, kus müüdi ka parukaid... ja avastasime, et me ei tohi midagi selga proovida. Jah, riiulitel oli suurelt kirjas, et riiete selga proovimine on keelatud. Ja parukaid ei tohtinud me isegi puudutada mitte. Okei, huvitav kogemus riidepoes... aga see polnud kõige veidram asi sel päeval.

Pärast poeskäiku suundusime kesklinnas oleva vaateratta poole. Tahtsime sellisel ilusal päeval kogu kesklinnale pilgu peale visata. Olime parasjagu poolel teel, kui meile tulid vastu kaks umbes meievanust tüdrukut, kes olid ilmselgelt välismaalased. Kesklinnas pole välismaalaste nägemine just kuigi haruldane, aga ebatavaline oli see, et meieni jõudes tervitasid nad meid valjult.

„Oi tere! Kuidas läheb?“ tuli ootamatu küsimus, kui tüdrukud meieni jõudsid.

Jäime üllatunult seisma, sest arvasime, et tegemist on turistidega, kes tahavad teed küsida või lihtsalt head nõu. Selle asemel tuli välja, et tegemist on ukrainlannadega, kes tulid Jaapanisse õppima. Nad ei täpsustanud, millises koolis nad käivad, aga küsisid see-eest meie kohta. Tunnistasime ausalt, et oleme samuti üliõpilased ning käime Chukyo ülikoolis. Tüdrukud rääkisid, et elavad jaapani perekonna juures, kuid selleks, et end ülal pidada, valmistavad nad igasugu nipsasjakesi ja müüvad neid tänaval. Sellest rääkides lükkasid nad meie nina alla karbikese erinevate mobiiliripatsite ja muu kraamiga – kõik käsitöö.

 Järsku, samal ajal kui tüdrukud meile oma käsitööd tutvustasid, astus meie juurde tõmmu nahaga pikk välismaalasest noormees, kes küsis meie käest jaapani keeles, kus on Kamimaezu. Veider. Miks peaks üks välismaalane meie – samuti välismaalaste – juurde tulema ja meilt jaapani keeles midagi küsima? Küsimus tuli nii ootamatult, et meil kulus aega, enne kui vastata jõudsime, ja selleks ajaks läks noormees inglise keelele üle ja kordas küsimust. Teatasime, et ta peab metroosse minema ning sama järsku, kui ta oli ilmunud, kadus noormees meie vaateväljast. Ukraina tüdrukud aga jätkasid oma asjade pakkumist. Teatasime neile, et meil ei ole sularaha (mis oli vale, aga me tõesti ei vajanud nende nipsasjakesi) ja jätkasime oma teed. Alles veidi hiljem saime aru, kui veider see olukord oli.

Kaks ukrainlast pakuvad arvatavatele turistidele oma toodangut. Ligi astub suvaline välismaalane, kes küsib midagi jaapani keeles, kuigi on selge, et me pole kohalikud. Lisaks sellele räägib ta tegelikult ka inglise keelt. Miks siis...? Kui selline asi oleks Euroopas juhtunud, oleksin ma taskuvargaid kahtlustanud, aga siin... Osa minust usub, et tegemist oligi taskuvarastega. Kellelgi meist ei olnud midagi kadunud, nii et asi lõppes hästi. Ja ehk see oligi ainult veider kokkusattumus ja tüdrukud püüdsid ainult veidi raha teenida. Aga... Skeptik minus usub, et välismaalasest noormees oli tüdrukutega mestis ja nende plaan meie rahakotid pihta panna läks mingil põhjusel vett vedama. Võib-olla olen liiga küüniline, aga mul on raske uskuda, et see oli ainult üks suur veider kokkusattumus. Igal juhul lõppes kõik hästi, nii et pole vaja selle üle enam pead murda. Aga kui tüdrukud tõesti olid taskuvargad, on see lihtsalt naljakas. Isegi Jaapanis on kurjategijad Ida-Euroopast - sest inimeste petmine on jaapanlaste jaoks ebaviisakas.