Sild = põletatud

See siin on otsene järg eelmisele postitusele ja ma teen seda ainult selleks, et natuke auru välja lasta. Nimelt sain ma pärast Inuyama-retke suure pettumuse osaliseks ja see häirib mind ikka veel. Aga enne, kui asja kallale asun, pean korraks ajas veidi tagasi minema.

Meie Inuyama ekskursioon algas teisipäeval neljanda tunni ajal, ehk siis kella kolmest. Lõunasöök on meil alati kella 12st ning kestab pool tundi, nii et juba enne retke algust olin veidi näljane. Meil ei olnud aga aega, et poest läbi hüpata, sest pidime rongile jõudmiseks kiirustama. Niisiis suundusime kõik üpris näljastena Inuyamasse, kus me järgmised neli tundi veetsime. Jah, neli tundi. Tund sellest ajast kulus lossis ringi vaatamiseks ning teine tund aega edasi-tagasi sõitmisele. Kõige kauem läks kalligraafia-stuudios, sest kõik tahtsid endale plaati lemmik-kanjiga ning kuigi kunstnik töötas kiiresti, pidime laskma tindil kuivada. Lisaks sellele oli meie hulgas inimesi, kes lihtsalt pidid asja kõigi jaoks keerulisemaks tegema ja kunstnikuga pikka mõttetusse arutellu astuma. Igal juhul kulus meil stuudios ligi kaks tundi, millest suurema osa veetsime istudes ja oodates. See ei olnud kuigi lõbus.

Niisiis kui kätte jõudis aeg koju minna, olime kõik parajalt väsinud ja näljased. Olime rongis istudes parajalt halvas tujus ning viimasesse peatusesse jõudes suundusime otsejoones lähimasse söögikohta, milleks oli Parsley’s.

Parsley’s on pisike suitsune baarilaadne söögikoht, kus käivad reeglina üksikud pintsaklipslased, kes ei viitsi kodus kokata. Toit on päris hea aga mitte midagi erilist. See-eest on kohal aga üks eelis, mida Jaapanis harva kohtab: portsjonid on hiigelsuured ja sa saad toitu koju kaasa võtta. Siin on nimelt äärmisel tavatu paluda toitu kaasa pakkida, kui sa ei suuda seda lõpetada. Seda lihtsalt ei tehta siin. Ainult üksikud kohad (nagu Parsley’s) annavad sulle võimaluse lõpetamata toit kaasa pakkida – ülejäänud kohtades ei ole selleks mingit võimalust.

Niisiis suundusime kohta, mille kohta teadsime, et saame toitu rohkem kui vaja. Lisaks sellele teadsime, et saame toidu kiiresti kätte – Parsley’s on peaaegu nagu kiirsöögikoht. Tormasime kiirelt sisse, kõhud korisemas ja jõud raugemas... ning avastasime, et restoran oli rahvast täis. Uskumatu! Olime nii kaua oodanud ja nälginud ja nüüd pidime veel ootama! Jah, oleksime võinud mõnd teist kohta otsima minna, aga olime selleks ajaks juba kaugelt liiga väsinud ja pealegi oli üks grupp noormehi juba oma toitu lõpetamas, nii et otsustasime jääda. Istusime seina äärde maha (ootajate jaoks olid seal toolid) ja püüdsime lobisedes ja naljatades nälga unustada. Viis minutit hiljem saime toidu kätte ja maailm muutus jälle palju kaunimaks.

Suundusime rõõmsalt koju, kus meile tulid otse ukse juures vastu Red Bull’i tüdrukud. Nimelt olid kaks noort jaapanlannat meie korterelamus Red Bull’i promomas, nii et täiesti ootamatult suruti meile mitu tasuta purki kätte ja jäeti siis hüvasti. Ma küll ei joo Red Bull’i, aga kuna sain selle täiesti tasuta... Miks ka mitte? Läksin tagasi oma tuppa ja jäin magama. Elu tundus lill.

Ja siis jõudis kätte kolmapäev. Esimene tund möödus ilma suuremate probleemideta ning kuna mul oli vaba tund, läksin kohvikusse, kus istusid teised välisüliõpilased ja ka tüdrukud, kellega ma eelmisel õhtul söömas käisin. Lobisesime alguses veidi tühjast-tähjast ja nautisime lõunat, kui üks välistudengitest lajats:

„Kas te teate, et Parsley’s omanik kaebas teie peale?“

Mida...? Tuleb välja, et pärast seda, kui me lahkusime, läksid kaks meie kaastudengitest samasse kohta sööma ning omanik kaebas neile, et mina ja mu kaks kaaslast olevat liiga valjult rääkinud ja kõiki seganud. Mida...? MIDA?!

Esiteks tahan ma meid õigustada sellega, et me olime näljased. Jah, võib-olla rääkisime me tõesti natuke kõvasti, aga me olime kurnatud ja püüdsime veidikenegi meelt lahutada, et mitte näljast nutma hakata. Pealegi on kõik suhteline: olime asutuses ainsad inimesed, kes üldse rääkisid, nii et võib-olla tundusid meie hääled tõesti veidi valjud. Ja lõppeks: kui me omanikku häirisime, oleks ta võinud seda meile näkku öelda! Pole midagi lapsikumat ja väiklasemat, kui kliente taga rääkida ja meid kaasüliõpilaste ees halvustada. Kui tal oli meie osas kaebusi, oleks ta võinud otse meie poole pöörduda ja paluda meil vaiksemaks võtta. Selle asemel otsustas ta hiljem teistele vinguda, et olime liiga ebaviisakad. Tuleb välja, et selles restoranis on rääkimine keelatud, sest seal käivad valdavalt üksikud meesterahvad, keda häirivad inimlikud emotsioonid ja inimsuhted üldiselt. Igal juhul otsustasin selsamal hetkel, et ei astu sellesse restorani enam mitte kunagi.

Ma võin tunnistada, et me rääkisime palju ja tegime nalja ning see võis teisi kliente häirida. Ehk olime tõepoolest ebaviisakad. Aga teate, mis on veel ebaviisakam? Tagarääkimine! Täiskasvanud inimesed lahendavad probleeme otse, mitte kolmandatele isikutele vingudes. Mina olen koha omanikus igal juhul äärmiselt pettunud ega kavatsegi sinna enam oma jalga tõsta. Jah, ma olen kindel, et see ei lähe omanikule suurt korda, aga asi on põhimõttes. See toit ei ole seda väärt, et taluda vaikset viha ja hilisemat klatšimist. Ümbruskonnas on terve hunnik paremaid kohti. 

I’ll just take my business elsewhere.