Ja nii algas teine laager

Oli teine september ja ilm oli suviselt palav ning päikeseline. Hommik algas pannkookidega. Autoriks olin loomulikult mina ise, sest meist neljast allesjäänust olin mina vaieldamatult andekaim pannkoogikokk. Ja keegi teine ei viitsinud sellega vaeva näha...

Hommikupoolik möödus üpris sündmustevaeselt. Istusime kodus, lobisesime ning lõime niisama aega surnuks. Ega meil polnudki midagi paremat teha. Uued inimesed pidid alles kella neljast kohale jõudma. Selle aja jooksul jõudsime juba järve ääres jalutamas käia, lõunastada ning isegi väikese uinaku teha. Nautisime viimaseid vaikseid hetki selles majas. Kuigi me ei teadnud uutest tulijatest midagi, oli selge, et nende kohalejõudmisega muutub meie senine rahulik ja vaikne elu tundmatuseni. Majas, kus kaksteist inimest koos söövad ja elavad, ei saa kohe kuidagi vaikne olla.

Esimesed inimesed hakkasid juba enne nelja jõudma. Nendeks oli kaks jaapanlast – Shin ja Alice. Mõlemad olid 18-aastased ehk kõige nooremad meie hulgast, kuid käitumise järgi ei olnud seda isegi aru saada. Vahetevahel olid nemad meist kõige vastutustundlikumad. Alice’il oli kaasas ukulele, mis pakkus paljudele meist suurt rõõmu. Tänu muusikaõpikule, mille ta muusikariistaga kaasa said, said paljud meist ka ise ukulelemängu harjutada. Peaks mainima, et see on lihtsam kui kitarrimäng – vähemalt minu jaoks.

Järgmine grupp inimesi tuli vahetult enne poolt nelja ning nende hulgas oli kaks korealannat – Mira ja YounNa –, jaapani tüdruk Yuko ja itaallane Michele. Peab ära mainima, et viimase tegelase kohta tegime me juba enne tema saabumist tublisti nalja – põhiliselt tema nime pärast. Noormeestele pakkus suurt lõbu fakt, et kahest mehest, kes meiega ühinevad, on ühe nimi Michelle... peaaegu... Hääldus on loomulikult teine, aga paljalt nime kuju tegi meile nalja.

Viimased saabujad olid tšehhi tüdrukud Martina ja Iveta, kes tulid rongiga. Tšehhile kohaselt ilutses Martina seljakotil suur märk kirjaga  ’I love beer’. Sel silmapilgul teadsin, et edaspidi ei ole ma enam ainus tüdruk, kes õhtuti õlut joob.

Esimene päev oli parajalt segane meie kõigi jaoks. Teadsime küll juba ammu ette, kes tulevad ja millal ning olime ka tutvumisõhtu plaani teoorias paika pannud, kuid nüüd, kus nad kohal olid, ei olnud asjalood enam nii lihtsad kui enne. Äkitselt olid kõik meie head plaanid pea peale paisatud, sest veidral kombel said planeeritud tegevused väga kiiresti läbi ning meile jäi väga palju vaba aega, millega keegi ei osanud midagi peale hakata. Käisime jalgrattaid laenutamas, sõitsime korra ümber järve ja siis jäime selle kaldale nõutult seisma. Meie uued kaaslased vaatasid küsivalt meile otsa, samas kui me omavahel eksinud pilke vahetasime.

Otsustasime uutele inimestele vaba valiku anda ja lubasime neil kella kuueni teha seda, mida nad ise tahtsid. Osad läksid kohe kohalikku 7-elevenit otsima, teised jalutasid järve ümber ja ülejäänud... jumal teab, mida nemad tegid. Igal juhul olime kella kuueks kõik jälle majas, kus meile toodi tutvumispeo jaoks süüa ja juua. See oli üks uhkematest õhtusöökidest, mis meie majas aset leidis ning isegi fakt, et pasta ja karri ei sobi omavahel kohe kuidagi kokku (ja ometi neid pakuti kõrvuti), ei suutnud meid morjendada.

Jah, esimene õhtu jäi veidi vaikseks ja lühikeseks – isegi suurem kogus alkoholi ei suutnud seda muuta – kuid see oli vaid alguses nii. Järgnevate päevade jooksul sai meie grupp lähedasemaks kui ma oodata oskasin.

Hüvastijätt Jaapani moodi

28.august oli minu jaoks üks kurvematest päevadest kogu reisi ajal. Nimelt pidi meie senine töögrupi juht – Makie – ära minema. Ta kavatses USAsse õppima minna, nii et ta pidi juba septembri alguses Jaapanist lahkuma. Selleks, et tal oleks aega asjad kokku panna ja perega hüvasti jätta, plaanis ta nädal enne lendu koju naasta. Ja see tähendas seda, et 28.augusti hommikul ütles ta meile head aega ja istus rongile, mis suundus Tokyo poole.

Aga mitte sellest kurvast sündmusest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis märkimisväärsemad olid päevad enne Makie lahkumist. Kolme päeva jooksul enne tema lahkumist šokeerisid kohalikud meid sellega, et külvasid meid üle igasuguste erinevate kingitustega, nii et kohati tekkis tunne, nagu me oleks mingid kuulsused.

Esiteks saime me kohalikelt kalameestelt, kellega me töötasime, kaks kuuspakki õlut, pudeli saket ja tublisti kala ning krevette. Makie viimasel tööpäeval otsustasid nad meid üldse välja sööma viia. Nad viisid meid ühte kallimasse restorani, kus nad tellisid meile kõige suurema roa: jumbo yakisoba. Tegemist on siis praetud nuudlitega, kus oli kana, krevette, liha, juurvilju ning kõike muud head paremat. Kandik, millel see toodi, oli nii suur, et mahtus vaevu lauale ära ning pärast saime ka jäätist ning loomulikult veini.

Järgmisel hommikul otsustas üks kohalik restoranipidaja, kes meiega eelmise festivali ajal kohtus, et ta teeb meile lõuna välja. Tuleb välja, et Jaapanis on tasuta lõunad täitsa olemas. Saime krabilihaga nuudlirooga ning esimest korda elus oli mul võimalik järele proovida, mis tunne on krabi tema kestast välja kiskuda. Tegelikult oli see parajalt lõbus, isegi kui pisikesed lihatükid protsessi ajal igale poole laiali lendasid. Nojah, tükike krabiliha veeklaasis ei ole veel kedagi ära tapnud. Vist...

Kõige märkimisväärsem oli aga 27.augusti õhtusöök. Meie programmi üldkordinaator otsustas Makie lahkumise puhul meile õhtusöögi välja teha ning kutsus meid Onuma kõige kallimasse restorani sööma. Seal saime me kõige suurejoonelisema õhtusöögi osaks. Meile serveeriti vähemalt viis käiku ning üllataval kombel oli suurem osa toidust kas prantsuse, hispaania või itaalia oma: eelroaks oli küll sashimi, kuid sellele järgnes pasta, sink juustu ja meloniga, hallitusjuustuga täidetud tomatid, pitsa, kohalike poolt kasvatatud viinamarjad, šokolaadikook jne. Selle juurde saime kolm pudelit Prantsuse veini ning hiljem anti meile ka melonit ja viinamarju kaasa.

Kindlasti oli see üks lõbusamaid õhtuid, sest restoranis istumise ajal otsustasid ka kohalikud meiega lähemalt suhtlema tulla. Restoranipidaja ja tema perekond tegid meiega lõbusalt juttu ning isegi omaniku seitsmeaastane lapselaps tuli meid uudistama. Kohalike õhutusel õpetasime tüdrukule veidi inglise keelt – täpselt nii palju, et ta saaks end tutvustada – ja peab ütlema, et ta oli hea õpilane. Eks selles vanuses on kergem võõrkeeli õppida.

Õhtu lõpuks olime juba restoranis olevate kohalikega päris lähedaseks saanud. Rääkisime neile oma kodumaadest ning nemad rääkisid oma elust. Loomulikult toimus see kõik tõlkide vahendusel, kuid sellegipoolest oli üpris kerge teineteisest aru saada. Keelebarjäärist hoolimata võtsid kohalikud meid imetluse ja soojusega vastu. Sellistes väikestes maakohtades on välismaalastest vabatahtlikud nagu kuulsused, kelle vastu kõik huvi tunnevad ning keda väga hinnatakse. Igal juhul oli tegemist suurepärase õhtu, mis jääb kauaks meelde.

Järgmisel hommikul pidi Makie lahkuma ja see mõjus meile kõigile parajalt muserdavalt. Kuid meil ei olnud just palju aega nukrutseda – juba 2.septembril ühines meiega uus lühiajaline töögrupp ning pärast seda muutus meie elu taaskord palju lõbusamaks. 

Pikk tee tippu

Ühel heal päeval kui me metsas olime ja parasjagu lõunastasime, selgus meie kõigi üllatuseks, et meil ei olegi nii palju tööd kui alguses arvati. Või õigemini olime nii head tööd teinud ja graafikust niivõrd ees, et olime vaba päeva ära teeninud. Heatahtlikult uurisid metsavahid, mida me selle vaba päevaga teha tahaks, aga loomulikult ei olnud kellelgi meist mingeid kindlaid plaane. Ühe päevaga ei saa just väga palju teha – oleksime võinud Hakodatesse minna, kuid selleks ajaks olime seda linna juba päris palju külastanud, nii et enam polnud suurt huvi seda teha. Onumas aga ei ole vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Seega, kuna meil endil plaanid puudusid, tuli üks meiega koos töötavatest metsavahtidest geniaalise mõtte peale: me võiks kõik koos kohaliku vulkaani otsa ronida!

Vaatamata sellele, et teadlaste sõnul võib vulkaan lähiajal pursata ning seda ilma mingi suurema hoiatuseta, arvasime kõik, et see on suurepärane idee. Või kõik peale minu. Eesti pole just kõige mägisem maa, nii et minu mägironimiskogemused piirduvad lühikese jalutuskäiguga Vesuuvi otsa. Ja see oli aastaid tagasi. Aga grupp oli oma otsuse teinud ja mina otsustasin mitte vastu vaielda. Lõppude-lõpuks: kui raske saab olla 1300 m kõrguse  vulkaani otsa ronida?

Ma kahetsesin oma otsust juba viisteist minutit pärast mäkketõusu algust. Vähe sellest, et vulkaan oli kohutavalt järsk, oli maapind kivine ja liivane, mistõttu tuli astudes ette vaadata – oli kerge libastuda ning see oli viimane, mida tahtsin. Lisaks sellele oli poolel teel üles juba tunda, et õhku hakkab vähemaks jääma. Rühkisin vapralt edasi, püüdes head nägu teha, aga iga sammuga süvenes minus kahtlus, et olin koos professionaalsete mägironijatega ronima tulnud. Tundus, nagu oleksin mina ainuke, kellel raske on, sest teised kappasid üles nagu noored kaljukitsed. Vaid mina taarusin teistest tükk maad tagapool edasi, lõõtsutades nagu astmaatikust ülekaaluline buldog. Noh, mina ja üks metsavahtidest – kõige kerekam neist.

Vaatamata sellele, et tõusu viimasel lõigul olin valmis rajaäärsesse põõsasse magama viskuma, jõudsin lõpuks ka mina üles. Olin selleks ajaks juba poolsurnud, kuid meie meeldivad metsavahid otsustasid, et just sel hetkel on kõige õigem minust pilti teha. Vähemalt jäädvustasid nad minu suursaavutuse. Tegemist oli ju ikkagi kõige kõrgema vulkaaniga, mille otsa olin roninud.

Allaminek oli juba kergem ja olin üllataval kombel esimene, kes alla jõudis. Ei, ma ei  veerenud alla – ma peaaegu isegi ei kukkunud. Need kolm korda ei lugenud. Igal juhul olime kõik pärast mäest alla jõudmist tolmused, higised ja surmväsinud, nii et metsavahid otsustasid teha meile veel ühe kingituse. Seekord viisid nad meid onsenisse, kus me kuumas vees lõõgastuda saime. Pärast tegid nad meile veel jäätised välja, nii et päev lõppes positiivse noodiga. Jah, jalalihased olid järgmisel hommikul täiesti läbi, kuid see ei lugenud. Päev läks igatahes korda, isegi kui poole mäe peal oli mul tunne, et hakkan surema. Vähemalt olen nüüd kahe vulkaani otsa roninud. Kui paljud sellega kiidelda saavad? 

When in Japan, do what the Japanese do: karaoke!

Vahetult pärast suvepuhkust ootas meid ees juba uus festival. Tegemist oli teist aastat toimuva üritusega, mida korraldati Fukushima katastroofis kannatada saanud laste auks. Eesmärgiks oli pakkuda lastele lõbustusi ja koguda nende toetuseks raha. Seetõttu oli sel festivalil erakordselt palju lapsi, kelle jaoks korraldati igasugu võistlusi ja mänge.

Meie ülesanne sel festivalil oli lihtne: pidime jooke serveerima, võistluste ajal kohtunikud olema ning võitjatele auhindu üle andma. Vahetevahel pidime natuke ümbrust koristama ja vaatama, et liiga palju prügi ringi ei vedeleks. Mitte et see Jaapanis probleemiks oleks – vaatamata sellele, et tänaval ringi liikudes on üllatavalt vähe prügikaste, ei leidu kusagil ka mahavisatud prügi. Tuleb välja, et suurem osa jaapanlasi  veab prügi alati oma koju, kus nad selle siis ära pesevad ja õigesse prügikasti panevad. Prügi sorteerimine on seal väga moes.

Igal juhul oleks meie töö pidanud lihtne olema. Seda momendini kui meid teavitati sellest, et lisaks kõigele muule peame me festivalil ka veel karaoket laulma. Karaoket. Laval. Suure rahvamassi ees. Jaapani keeles...

Oh jaa, tehniliselt oleksime võinud ükskõik mida laulda – ka inglise keeles – aga üks meist (nimesid nimetamata) jõudis meist kõigist ette ja teatas korraldajatele, et me laulame jaapani keeles. Võite ette kujutada, kui õnnelik ma selle üle olin. Ega keegi meist ei olnud just üleliia entusiastlikud kogu ürituse suhtes. Karaoke laulmine on parajalt jube isegi sõprade seltskonnas, aga nüüd pidime seda tegema terve karja võõraste laste ees. Aga vähemalt oli ürituse eesmärk üllas, nii et me otsustasime ennast kokku võtta ja kambakesi laval lolliks teha, et aidata vaeseid Fukushima lapsi.

Festivali päeval olime kõik parasjagu närvilised. Isegi fakt, et meie grupiga liitus veel kaks jaapanlast, kes lubasid meiega koos laulda, ei teinud meid kuigi palju rõõmsamaks. Kui meilt tuldi küsima, millal lavale tahame minna, otsustasin mina lõpuks oma tahte maksma panna ja otsustasin, et me lähme esimesena. Võib-olla oli see natuke hullumeelne idee, aga tahtsin asjaga kiiresti ühele poole saada. Lootsin, et mida varem me esineme, seda varem unustavad lapsed meie esinemise ära ja me saame kõik teeselda, et midagi ei juhtunud.

Niisiis ronisime kambakesi lavale niipea, kui kõik lapsed olid kohale jõudnud. Meie, välismaalaste jaoks olid laulu sõnad paberile kirja pandud, samas kui jaapanlased ekraani jälgima pidid. Ma ei teagi, kumb variant parem oli, kuid kindlasti oli jaapanlastel kergem kui meil. Nemad said vähemalt aru, millest nad laulsid.

Esimesed hetked laval olid parajalt jubedad, eriti kui avastasin, et ma vaevu näen paberilehte sõnadega, aga samas surutakse mulle mikrofon sõna otseses mõttes nina alla. Meie grupijuht Makie oli millegipärast surmkindel, et ma oskan laulda, nii et ta otsustas, et mikrofon, mida me kolme peale jagasime, peab just minu suu juures olema. Närvilist naeru alla surudes püüdsin siis võimalikult vaikselt laulda, lootuses, et meiega liitunud uued jaapanlased teevad suurema osa tööst ise ära.

Mõne hetke möödudes avastasin aga, et tegelikult pole see karaoke üldse nii hull. Esiteks ei kuulnud ma omaenda häält absoluutselt, nii et minus tärkas lootus, et ka keegi teine ei kuule seda. Teiseks oli meie publik väga... huvitav. Muudmoodi ma seda seletada ei oska. Meid jälgivad lapsed plaksutasid muusika taktis meile sõbralikult kaasa, kuid nende nägudelt peegeldus vastu sügav ükskõiksus, nagu oleks kari välismaalasi karaoket laulmas täiesti igapäevane nähtus. Väga veider. Kuid kuna keegi meid otseselt hukka ei mõistnud, sain natuke rohkem julgust ja laulsin valjemini kui varem. Olen päris kindel, et panin viisist mööda ja ajasin suurem osa sõnu segamini, kuid selleks ajaks ei olnud enam vahet. Mul oli lõbus ja pärast meie loo lõppu oleksin olnud valmis veel midagi laulma. Kahjuks oli meil aga aeg tööle minna, nii et mul ei õnnestunudki jaapanlasi oma „suurepärase“ lauluhäälega rohkem šokeerida.

Ülejäänud festival möödus kiiresti. Vaatasime, kuidas algklasside õpilased kambakesi samuti karaoket laulma läksid, olime limpsijoomisvõistluse kohtunikud, jagasime auhindu ja aitasime seal, kus seda vaja oli. Õhtu lõppes loomulikult ilutulestikuga ja enne lahkumist jagati meile hunnikuteviisi tasuta hamburgereid, lihtsalt sellepärast, et neid ei müüdud õhtu jooksul ära. Lisaks burgeritele saime tublisti mahla ning teed ja kõike muud, mis festivalist üle jäi.

Järeldus: vabatahtliku töö on suurepärane, isegi kui sa pead ennast laval kümnete laste ees lolliks tegema. 

Juhuks kui kedagi huvitab, siis siin on ka originaalversioon laulust, mida me laulsime: http://www.youtube.com/watch?v=Eze6-eHmtJg .

Minu esimene maavärin

Ühel heal augustikuu õhtul istusime koos teiste vabatahtlikega taas laua ümber ja mängisime kaarte. See oli meie igaõhtuseks traditsiooniks saanud. Telekat meil ei olnud ning lõbustusi nappis, nii et kaardid olid meie suurimateks sõpradeks saanud. Olime just lõpetanud järjekordse mängu ja jagasime uusi kaarte laiali, kui meie kaks jaapanlast järsku väga valvsaks ja tõsiseks muutusid. Nad vahetasid paljuütleva pilgu, millest mina ja teised välismaalased esialgu aru ei saanud. Ja siis küsis üks neist kerge üllatusega:

„Maavärin?“

Hetkeks olin segaduses. Maavärin? Millest ta rääkis? Mina ei tundnud midagi. Jah, väljast kostis küll kerge mürin, kuid pidasin seda lihtsalt lähenevaks rongiks. Raudtee on meie majast vaid mõnesaja meerti kaugusel, nii et kui suuremad rongid mööda sõidavad, hakkab maapind alati kergelt vappuma ja kõlab mürin. Seepärast ei taibanudki ma kohe, kui maapind taas vibreerima hakkas, et tegemist ei olnud rongiga. Ei, seekord oli tegemist maavärinaga.

Vaid paari sekundiga muutus vaevutuntav vibreerimine tugevamaks vappumiseks, mis uksed liikuma pani ja lambi kõikuma lõi. Vaatasime vabatahtlikega üksteisele otsa. Lõpuks olin mina see, kes naerust turtsudes küsis:

„Kas me peaksime kõik laua alla pugema?“

Seletuseks nii palju, et meie laud on maapinnast oma 40 cm kõrgemal ning selle all on ruumi kõige rohkem ühele väga peenikesele jaapanlasele. Meid oli viis. Ka parima tahtmise juures poleks me laua alla mahtunud.

Ma pole kunagi varem kogenud maavärinat, nii et tehniliselt oleksin pidanud närviliseks muutuma või vähemalt natukene hirmunud olema, kuid millegipärast tundsin end täiesti rahulikult. Võib-olla oli asi selles, et maavärin ei tundunud üldse nii tugev olevat, ning meie kaks jaapanlannat jäid täiesti rahulikuks, nii et ohtu ei paistnud olevat. Ja ega seda olnudki. Paar minutit pärast selle algust oli maavärin juba läbi ning kui välja jätta kergelt kõikuv lamp ja kardin, ei olnud midagi korrast ära. Maavärin vaibus ning hetke pärast oli kõik jälle korras. Nagu poleks midagi juhtunud.

Ja selline oli siis minu esimene maavärin. Tunne oli täpselt selline, nagu oleks mõni suurem rong mööda sõitnud. Naljakas, kui vähe see meid kõiki mõjutas. Vaid hetk pärast selle lõppu vahetasime omavahel ükskõikse pilgu, kehitasime õlgu ja jätkasime mänguga. Olime kõik ju elus, nii et polnud mingit põhjust maavärinal kauem peatuda. 

Tagasi Onuma järve äärde

15.august oli meie viimane vaba päev ja juba hommikul teadsime, et sellelt päevalt ei tasu suurt oodata. Nimelt kulub kohaliku rongiga Sapporost tagasi Onuma järve äärde sõitmiseks kaheksa tundi, nii et teadsime, et põhimõtteliselt veedame terve päeva rongis. Aga ega meil suurt valikut ei olnud, sest kohaliku rongiga oli kõige odavam tagasi minna. Niisiis püüdsime päevast viimast võtta ja otsustasime Otarus peatuse teha.

Otaru on üpris väike linnake otse Sapporo külje all, mis on tuntud oma kanalite ja rikšade poolest. Jaapanis on rikšad muidu harulduseks - sõiduvahendina kasutatakse neid rohkem Hiinas ja teistes Aasiamaades - ning eriti vähe leiab neid Hokkaidol, sest tegemist on kõige Läänelikuma osaga Jaapanist. Tegime väikese jalutuskäigu kanali äärde ning sõime grillitud juurviljade ja juustuga täidetud kartulipalle. Tunnikese pärast pidime juba tagasi rongile minema ja jätkama teed koju.

Enne tagasi järve äärde jõudmist ootas meid ees kõige igavam vahepeatus kogu reisi ajal. Juba minnes pidime tegema tunnise peatuse Oshamanbes, mis on äärmiselt väike mereäärne linn, kus ei ole suurt mitte midagi peale ranna. Mitte mingeid suuri poode, mitte mingeid vaatamisväärsusi - mitte midagi huvitavat... Ainult meri ja paar templit. Juba tunnine peatus oli parajalt igav, kuid tagasi Onuma järve äärde sõites avastasime, et meid ootab ees kolmetunnine peatus samas kohas. Võite ette kujutada, et ma ei olnud just ülemäära rõõmus seda kuuldes.
Oshamanbesse kohale jõudes seisime Makie ja Scottiga kolmekesi tükk aega rongijaamas ja püüdsime välja mõelda, mida teha. Isegi pisike Oshamanbet tutvustav brošüür ei aidanud meid edasi, sest ka seal polnud midagi huvitavat kirjas. Ega ei saagi vägisi kirjutada midagi huvitavat koha kohta, kus ei ole mitte midagi. Olime juba meelt heitmas, kui Makie pani ette, et me võiks onsenisse minna. Parema plaani puudumisel otsustasime sellest ideest kinni haarata ja suundusime esimesse ettejuhtuvasse onsenisse.
Kohale jõudes avastasime, et see oli parim, mida teha võisime. Onsen, kuhu me sattusime, oli äärmiselt kena, traditsiooniline ja lisaks veel täiesti inimtühi. Tundus, nagu oleksime privaatsesse spaasse sattunud ning järgmise tunni veetsime kuumas vees lõõgastudes. Väljas oli sel päeval üpris jahe, mistõttu tuli kuumas vees ligunemine kasuks. Pärast pikka rongis loksumist oli mõnus natuke aega lihtsalt vedeleda ja pinges lihaseid puhata.

Ülejäänud tee möödus tunduvalt lõbusamalt, sest olime värsked ja puhanud ning isegi väike vihmasadu, mis meid koju jõudes ees ootas, ei suutnud meie tuju rikkuda. Lisaks avastasime kodus, et keegi oli meile puhkuse ajal puuvilju ja terve meloni kinkinud, nii et õhtusöögiks oli meil värske puuviljasalat. Kuigi meid oli nüüd üks vähem, ei tundnud me ennast enam väga halvasti. Puhkus oli meid tihedamalt kokku liitnud ning isegi neljakesi oli meil sama lõbus kui enne.

Hüvastijätt Sapporos

Eelviimasel puhkuse päeval alustasime vara, sest pidime enne kella viit Sapporosse jõudma. Nimelt sai üks meie pikaaegsetest vabatahtlikest - Lucia (Slovakkiast) - kodumaal tööd ning ta oli sunnitud varem lahkuma. 14ndal augustil pidime kõik Sapporos kokku saama, et tema lahkumise puhul väike istumine teha.
Hommikul jätsime võõrustajatega hüvasti ja tegime veel viimase grupipildi, et see suurepärane kogemus igaveseks jäädvustada.

Pildi paremas ääres on meid võõrustanud abielupaar Sanae ja Masaru, keskel on Sanae ema Sachie ja tema selja taga seisab Kana, Sanae endine õpilane ja nüüdne parim sõber. Laual istub kass Charo, 13-aastane tänavalt leitud sabata kass. 

Pärast lahkumist suundusime Rumoisse - sadamalinna, kus Kana pidi laeva peale minema, et oma uude elukohta sõita. Rumoisse jõudes tegime peatuse vaatlusplatvormil, kus avanes maaliline vaatepilt kogu linnale. 

Vahetult enne Rumoist lahkumist saime ka väikese üllatuse osaliseks. Nimelt sai meie jaapanlasest grupijuht Makie mobiilile maavärina hoiatuse. Tavaliselt saadetakse vahetult enne suuremat maavärinat kõigile maavärinapiirkonnas olevatele mobiilidele hoiatav sõnum selle tuleku kohta. Nii sai ka Makie sõnumi, et on oodata suuremat värinat. Niisiis ootasime raudteejaama ees umbes viis minutit, teadmata kas minna rongile või mitte. Ei ole vist kõige ohutum maavärina ajal liikuvas rongis istuda, kuid kui ka pärast viit minutit ootamist midagi ei juhtunud, otsustasime asjale käega lüüa ja riskida. Maavärin jäigi tulemata.

Jõudsime Sapporosse kuskil kella nelja paiku pärastlõunal ja suundusime otsejoones Oodori parki teletorni juurde, kus pidime teiste vabatahtlikega kokku saama. Kõik meist suutsid üllataval kombel enne kokkulepitud aega kohale jõuda. Otsustasime enne õhtusööki natuke ringi jalutada ning sattusime poodide ja restoranide piirkonda, mis festivaliks valmistudes oli kaunistatud laternate ja värviliste lintidega. 

Leidsime kena söögikoha, kus sõime ramenit ja suhtlesime kohalikega, kes taaskord vaimustusid meie vabatahtlikust tööst ning lubasid meid Onumas külastada. 

 Pärast sööki suundusime tagasi algsesse kohtumispaika - teletorni juurde - kus oli parasjagu toimumas väike festival pargi auks. Pargis teletorni ees seisis pisikene lava, mida ääristasid laternad ning millele olid asetatud suured jaapani stiilis trummid ning kus rida traditsioonilistes kimonotes inimesi laulsid pikka palvetaulist laulu, millest keegi meist - isegi mitte meie jaapanlastest grupiliidrid - midagi aru ei saanud. Lava ümber oli kogunenud ka terve hulk inimesi, kes ringis ümber lava liikudes tantsisid traditsioonilist jaapani tantsu - bon-odorit. Liigutused olid lihtsad ja rütm ühtlane, nii et pärast viit minutit tantsu vaatamist otsustasin koos Makie ja Shokoga samuti tantsus kaasa lüüa. Tegime paar ringi ümber lava ja tuleb mainida, et see ei olnudki nii keeruline kui arvasin. Kui isegi maskotid sellega hakkama saavad, ei saa see ju kuigi keeruline olla.

Pärast tantsimist võtsime kambaga veel ühed õlled ja siis oligi juba aeg hüvasti jätta. Kõigil meist oli kurb meel, et Lucia pidi lahkuma, sest koosveedetud kuu oli äärmiselt lõbus ning me olime juba päris lähedasteks saanud. Kuid tema pidi oma tulevikule mõtlema ja tagasi koju minema. Tegime teletorni ees veel viimase grupipildi ja jätsime siis lõplikult hüvasti. Kurb oli niimoodi lahku minna, aga vähemalt oli viimane Luciaga koosveedetud õhtu äärmiselt lahe ning loodetavasti jäi ka temale sellest õhtust positiivne mälestus. Jumal teab, et mina ei unusta seda õhtut mitte kunagi.

Hokkaido ajalugu ja Ainud

Enne Jaapanisse jõudmist oli mul kindel ettekujutus sellest, milline Hokkaido on. Olin surmkindel, et siin on jahedam kui mujal Jaapanis, sest tegemist on kõige põhjapoolsema saarega, ning sama kindel olin ma selles, et siin sajab väga tihti. Hokkaido on ju ometi saar – järelikult on siin ka vihmane, eks ole?

Üllataval kombel eksisin mõlemas punktis. Jah, Hokkaidol on tõesti veidi jahedam kui Tokyos ja lõunapoolsetel saartel, kuid 30 kraadi pole mitte mingi valemiga „jahe“. Samuti sajab siin hämmastavalt harva vihma, vähemalt suvel. Kogu siin oldud aja jooksul on siin ainult viis tõeliselt vihmast päeva olnud ning isegi kui ilmateade lubab vihma, piirdub see reeglina tunniajase lühikese uduvihmaga, millele järgneb palav päikeseline päev. Harva sajab siin terve päev vihma.

Sel põhjusel olin üllatunud, kui meie kolmas puhkusepäev algas vihmaselt. See ei olnud mingi seenevihm vaid korralik padukas, mistõttu tuli hommikul ette võtta üks tõsisem plaanide muutmine. Olime plaaninud minna Furano lavendliväljasid vaatama ning hiljem loomaaeda, kuid sellise ilmaga ei tundunud kumbki plaan enam eriti ahvatlevana. Otsustasime selle asemel tutvuda veidi Hokkaido ajalooga ning seetõttu suundusime Asahikawasse.

Tee peal tegime peatuse Hokkaido ühe suurema ja kiirevoolulisema jõe ääres. Ishikari jõgi  oli muljetavaldavalt lai ja jõe kohin tekitas kerget kõhedust, kui sillal seistes märatsevat vett vaatasin. Polnud kuigi üllatav kuulda, et kunagi pidasid põlisrahvad seda jõge jumaluseks, kellele tuli midagi ohverdada, et turvaliselt üle pääseda. 

Esimese asjana läksime muuseumisse, mis käsitles Hokkaido asustamist. Hokkaido asustati tunduvalt hiljem kui ülejäänud Jaapan, mistõttu on siin Lääne mõjud rohkem levinud. Veel sajand tagasi ei olnud siin peale metsade ja Hokkaido põlisrahva – ainude – suurt kedagi ega midagi. Alles 1800ndatel avati Hokkaido Jaapani asustusele. Sel põhjusel on suur osa Hokkaidost ikka veel kaetud paksude metsadega, kus liiguvad karud ja muud suuremad kiskjad.
Järgmiseks läksime muuseumisse, mis puudutas Hokkaido põlisrahva - Ainude - ajalugu. Ainud, kes on justkui segu Aasia ja Europiidse rassi esindajatest, elasid varem kõikjal Jaapanis, kuid ajapikku tõrjuti nad üha põhja poole kuni nad jäid Hokkaidole pidama. Põhiliselt tegelesid nad kalapüügi ning jahiga ja nagu suurem osa põlisrahvaid, uskusid ka nemad, et nii loomadel kui taimedel on hinged ning neid tuleb austada. Erilise austuse osaliseks said karud, keda nad pidasid kõigi loomade kuningaks ning lisaks sellele, et ainud jahtisid karusid, olid neil ka erilised rituaalid karu hinge vaigistamiseks ning kaitse palumiseks. 

Tänapäeval on Ainude kultuur väljasuremas, sest pärast seda, kui jaapanlased tungisid Hokkaidole, keelustati Ainude traditsioonid ja keel. Aastakümneid suruti seda kultuuri alla ning kuigi praegu on olukord muutunud ja seda üritatakse taaselustada, on ainud ja nende kultuur väljasuremise äärel. 

Päevalilled, Skype ja Baruto

Puhkuse teine päev algas pannkookidega. See ütleb kõik. Üle pika aja saime hommikul süüa midagi enamat kui röstsaia. Lisaks pannkookidele kostitati meid ka jaapanipäraste pelmeenide, ubade ja muu hea-paremaga. Tundsin ennast nagu peenes hotellis, sest viis, kuidas kõike serveeriti oli lihtsalt vapustav. Pereema Sanael oli ikka viitsimist...

Pärast hommikusööki suundusime lähedalasuvasse linnakesse Hokuryu, kus asus Hokkaido suurim päevalillepark. Üle 1.7 miljoni päevalille kaunistas lauget mäekülge, kuhu park rajatud oli. Hüppasime esimese asjana kambakesi pisikesele rongile, mis ümber pargi sõitis ning nautisime vaadet. Pärast seda suundusime pisikesse aiakesse, kus olid erinevat sorti päevalilled igalt poolt maailmast. Peab ütlema, et päevalilled pole mulle kunagi varem nii huvitavana tundunud, kui tol päeval.

 Pargis ringi jalutades jäime loomulikult silma ka kohalikele kaupmeestele, kes suure entusiasmiga meiega kohe vestlust alustasid, kui me mööda jalutasime. Eks blond juus torkab sellises pisikeses kohas eriti hästi silma, sest turiste on seal harva ja need välismaalased, kes sinna satuvad on põhiliselt teistest Aasiamaadest. Sel põhjusel tahtsid kõik, kes vähegi midagi müüsid, minuga juttu teha. Esimese asjana pakuti mulle päevalilleteed ning selle käigus küsiti loomulikult ka minu päritolu kohta. Kui teatasin, et tulen Eestist, teadsid kaupmehed kohe, et Baruto tuleb sealt. Teises kohas pakuti mulle riisirulle lõhega ning seal teati, et Skype’i loojad on eestlased. Ja kolmandas kohas üllatati meid meloni ja tomatitega. See oli üks kõige silmapaistvamaid kingitusi, mis mulle tehti, sest melon maksab siin 50-70 euro ringis.

Pärast päevalilleparki suundusime mägedesse, kus tegime lõunapausi ja sõime karri-suppi. Tuleb välja, et see on tüüpiline Hokkaido roog, ning peab mainima, et see maitses võrratult. Huvitaval kombel pole ma Jaapanisse jõudmisest saadik söönud midagi, mis poleks mulle meeldinud. Jaapanlased oskavad suurepäraselt kokata.

Pärastlõunal sõitsime niisama ringi ja imetlesime Jaapani kaunist loodust ning õhtul koju jõudes kostitati meid taas rikkalikku õhtusöögiga. Mängisime söögilaua taga kaarte ja jälgisime olümpiamängude viimaseid võistlusi. Taaskord tahtsid meie võõrustajad Eesti keelt õppida ning seekord õppisid nad ära, kuidas öelda „head isu“  ja „mul on kõht tühi“. Loomulikult oli neil täpitähtedega veidi raskusi, aga lõpuks said nad ka need enamjaolt selgeks. Õhtu lõppes lõbusa kaardimängu ja šokolaadikoogiga. Sel silmapilgul ei olnud mul enam mingit kahtlust, et tegin õige otsuse, kui lasin nendel kahel jaapanlannal end ära röövida. 

Nii algas meie suvepuhkus...

11st 15nda augustini on Jaapanis üleriigiline puhkus ning meie lahked projektijuhid otsustasid ka meile selleks ajaks puhkust anda. Otsustasime väikese grupiga Sapporosse minna ja siis viis päeva niisama seal ringi vaadata või ümbruses ringi sõita. Vahendid olid meil kõigil piiratud, nii et pidime ööbima meie projektijuhi sõbra juures pisikeses poes, kus ei olnud dušši ega sooja vett. See tõotas lõbus tulla... Kuid kui sa oled vaene eestlane, kes ei taha ööbimiskoha eest palju maksta, ei ole sul just palju valikuid. 

Alustasime oma teekonda 11.augusti hommikul kella kaheksast. Otsustasime Sapporosse jõudmiseks kasutada kohalikku rongi, sest see on siin kõige odavam liiklusvahend. Kahjuks tähendas see aga ka seda, et pidime mitu korda ümber istuma ja rohkem kui kaheksa tundi rongis loksuma. Tegime väikese peatuse Oshamanbes ja Toya järve ääres, kuid ülejäänud päeva veetsime rongis istudes. Mina ja Makie - meie grupijuht - otsustasime otse Sapporosse suunduda, samas kui mõned teised jäid järve äärde matkama või plaanisid meile päev hiljem  järgneda. Eks kõigil olid oma plaanid, väljaarvatud meil kahel. Mina tahtsin lihtsalt meie jaapanlasest grupijuhi lähedal püsida, sest see tekkitas minus kindlustunnet. 

Esimene puhkusepäev möödus seega suuresti rongis loksudes, nii et kui Sapporosse kohale jõudsime, otsustasime kohe ööbimiskohta minna ega mitte kauem ringi vaadata. Tegime õige otsuse. Niipea, kui poekesse kohale jõudsime, saime sooja tervituse osaliseks. Poes oli lisaks personalile kaks jaapanlannat, kes olid mõlemad isegi vabatahtlikku tööd teinud. Vanem neist - Sanae - oli olnud Keenias vabatahtlikuks ning noorem - Kana - oli Ghanas õpetajana töötanud. Mõlemad rääkisid head inglise keelt ning vaimustusid faktist, et meiegi vabatahtlikud oleme. Loomulikult tahtsid nad teada, kust ma pärit olen, ning kui teatasin, et olen Eestist, nõudsid nad kohe atlast, et kindlaks teha, kus see Eesti täpselt asub. 

Nagu suurem osa jaapanlasi, ei teadnud nad Eestist just kuigi palju - ainult seda, et see on Baruto kodumaa. Üllataval kombel teadis üks neist ka seda, et me valmistame väga ilusa mustriga käpikuid. Teadmata põhjusel arvasid nad, et meie pealinna nimi on väga nunnu ja neile pakkus suurt huvi fakt, et olen pärit linnast, mis on täpselt Eesti-Läti piiril ning mis on kahe riigi vahel pooleks jaotatud. Viis minutit hiljem nõudsid nad juba, et ma õpetaks neile eesti keelt. "Tere" ja "tänan" olid esimesed sõnad, mida nad teada tahtsid, ja peab ütlema, et nad said need väga hästi selgeks - õhtu lõpuks polnud neil enam aktsentigi küljes. 

Vestlesime nendega umbes pool tundi, kui Sanae äkitselt teatas, et kavatseb meid ära röövida. Ta oli meist nii vaimustuses, et pakkus meile võimalust kogu puhkuse ajal tema juures ööbida ning koos nendega mööda Hokkaidot ringi reisida. Kuna meil endil polnud mingeid kindlaid plaane puhkuse ajaks, otsustasime pakkumise vastu võtta. Viis minutit hiljem istusime juba Sanae autosse ja varsti pärast seda olime juba tema juures pisikeses armsas maamajakeses. Seal selgus, et tema abikaasa on põllumees, kes kasvatab ise riisi, juurvilju ja meloneid. Õhtuseks näksiks saimegi värsket melonit ja pärast sooja dušši pandi meid magama suurde kahe voodiga tuppa, mis oli mõnusalt jahe ja kus oli piisavalt ruumi kõigi meie asjade jaoks. 

Puhkus algas igal juhul edukalt...

Esimene festival

Üsna pea pärast siia jõudmist sain selgeks, et jaapanlased armastavad festivale pidada. Eriti suvel. Nii Sapporos kui Hakodates ringi liikudes silmasin mitmeid plakateid, mis teavitasid meid mõnest lähenevast festivalist. Tundus, et igas suuremas ja väiksemas linnas toimub vähemalt kord kahe nädala jooksul festival. Ka Onuma – olgugi et väike koht – polnud selles suhtes mingi erand.

Esimese töönädala lõpus ootas meid ees esimene suurem festival, mida peetakse igal aastal järve auks. Hommikul pidime loomulikult korraldamisel abiks olema. Oleme ju ikkagi vabatahtlikud ja kui midagi on vaja korraldada, on meie ülesanne igat moodi abiks olla.

Töö oli iseenesest naeruväärselt lihtne – pidime järve ääres seisvale lavale paberist laternaid asetama ja nendesse küünlad panema. See oligi kõik. Veetsime võib-olla tunni seda tehes ja ülejäänud aeg oli meil vaba. Meil oli võimalus minna kohalike algkoolilastega  tunnikeseks matkama, kuid kuna ilm oli tapvalt palav ja mul on niigi kerge foobia laste ees, otsustasin hoopis jaheda duši ja lõunauinaku kasuks. Tegin õige valiku, sest need, kes matkalt tagasi tulid, olid ära põlenud ja higist läbivettinud.

Ülejäänud festival möödus lõbusalt: vaatasime lasteaialaste tantsunumbrit, tegime maskottidega pilti, sõime erinevates putkades pakutavaid näkse ja jalutasime lihtsalt niisama ringi. 

Õhtul algas siis päris festival. Hämara saabudes avati festival ametlikult, kohale ilmusid mungad ja kimonodes vanemad naisterahvad, kes laulsid rahvalaule ja pidasid kõnesid. 

Kui lõpuks pimedaks läks, süüdati laternad ja aeglase laulu saatel viidi need järvele. Sellega austati surnuid – igal perekonnal oli oma latern, mille nad mõne pereliikme auks järvele viisid. Sellegipoolest õnnestus ka meil märkamatult paar laternat krabada ja need järvele ujuma panna. Keegi ei pannud seda pahaks – laternaid oli niigi liiga palju ja osad olid täiesti ilma nimeta. Me lihtsalt aitasime festivalile kaasa.

Lõpptulemus oli vapustavalt ilus – sajad heledalt kumavad laternad järve mustaval veel, triivimas põleva joonena järjest kaugemale saarekeste ja kivide vahele. Leidsime teiste vabatahtlikega täiusliku koha laternate jälgimiseks. Vaade oli suurepärane, ümberringi polnud teisi inimesi ja meil õnnestus isegi jaanimardikaid näha. 

Pärast, kui surnuid austav osa festivalist oli möödas, lasti veidi lõbusamat muusikat ning lõpetuseks üllatati meid ka ilutulestikuga, mis võiks mitme Eesti linna aastavahetuse ilutulestikule silmad ette teha. Kokkuvõttes: jaapanlased juba oskavad festivale korraldada. 

Vabatahtlike vaba päev

Esimene vaba päev pärast kuut päeva tööd oli esmaspäev. Pärast nädalat pisikeses vaikses Onumas otsustasime kogu kambaga lähimasse suurlinna minna. Selleks on loomulikult Hakodate – suurim linn Hokkaido lõunaosas. Ilm oli sel päeval vapustavalt ilus, soe ja päikesepaisteline – tõeline suvi. Kogusime hommikul oma asjad kokku ja asusime enne kümmet teele.

Hakodate on sadamalinn ning ajaloo vältel on selles linnas olnud rohkem kokkupuuteid Lääne ühiskonna ja kultuuriga kui paljudes teistes Jaapani linnades. Sel põhjusel on Lääne mõju siin selgemalt väljendunud. Lisaks läänelikule arhitektuurile on siin ka tavalisest rohkem kirikuid: Vene õigeusu kirik, Kreeka õigeusu kirik, episkopaalide kirik jne. Lisaks on siin ka ajalooline Briti saatkond, mis on nüüd muuseumiks muudetud ning kus müüakse Briti suveniire.

Täiesti juhuslikult õnnestus meil leida hiiglaslik budistlik tempel Hakodate kesklinnast veidi eemal ning sattusime sinna just sellisel ajal, kus mitte kedagi teist ei olnud. Puhkasime suures jahedas templis veidi jalgu, tegime pisikese joogipausi ja püüdsime seinadel ja ustel rippuvatest „inglisekeelsetest“ siltidest aru saada. 

Tuleb välja, et ’nembutsu’ on budistlik palvetamine. Ehk oleks olnud loogiline kirjutada sildile, et võime vabalt palvetada, aga kes olen mina, et jaapanlaste valikutes kahelda.

Vaatamata sellele, et tol päeval oli kohutavalt palav (päikese käes 37 kraadi), pani keegi meist ette, et me võiks onsenisse minna. Nendele, kes ei tea: onsen on Jaapani looduslike kuumaveeallikate vett kasutav avalik spaa. Eestlased käivad saunas, et lõõgastuda ja sooja saada, jaapanlased käivad onsenis. Vahe on ainult selles, et onsenis ei ole võimalust ennast külma vette kasta. Palaval päeval ei ole see just kõige meeldivam variant. Suurem osa onsenis veedetud ajast istusin väljas kõrvetavalt kuuma veega basseini äärel ja ajasin teiste vabatahtlikega juttu. Siiski oli mõnus veidi kuumas vees liguneda ja ennast higist puhtaks pesta.

Pärast onsenis käiku otsustasime, et on aeg sööma minna. Siin lahknesid meie grupi eelistused: osad tahtsid proovida ainult Hakodates pakutavat kiirtoitu, teised tahtsid nautida tüüpilist jaapani elu ning minna mõnda kohalikku baari. Mina liitusin baarigrupiga – osalt sellepärast, et tahtsin samuti proovida tüüpilist jaapani kööki; teisalt sellepärast, et ma ei viitsinud enam kõndida ning kiirsöögikoht jäi kaugele.

Astusime kuuekesi esimesse kohvikusse, mis meie teele jäi, ilma et oleksime eelnevalt menüüd või isegi selle nime vaadanud. Sisse astudes leidsime eest neli jaapanlasest kontoritöölist, kes lõõgastusid pärast pikka tööpäeva õlle ja suitsudega. Meie ilmumine paistis neid parajalt šokeerivat, nii et viis minutit pärast saabumist valitses kohvikus ikka veel haudvaikus. Lõpuks, kui me ise ettekandjat kõnetasime, et toitu ja jooke tellida, tuli ka teistele jaapanlastele elu sisse ning nad otsustasid meiega vestlust alustada.

Esiteks olid nad üllatunud, et keegi meist ei ole Ameeriklane. Põhiliselt külastavad Hakodatet turistid just USAst ja Taiwanist. Meie olime aga valdavalt Euroopast ning sel päeval oli meiega kaasas ka külaline Sri Lankalt, kes vaid kaheks päevaks meie töölaagriga liitus. Kui teatasime veel, et oleme vabatahtlikud, kes aitavad Onuma järve vett puhastada, saime lausa aplausi osaliseks. Samuti avaldas neile muljet see, et kaks meist on ametilt õpetajad. Jaapanis on see amet kõrgemalt hinnatud kui Euroopas. Siin saavad õpetajad imetluse ja austuse osaliseks, samas kui vähemalt Eestis suhtutakse neisse kerge haletsusega. „Ah et sa oled õpetaja? Ah soo... Kas sa saad oma palgaga ikka hakkama?“

Meie ilmumine vaimustas kohalikke nii väga, et üks neist tegi meile joogid välja ning kohvikupidaja kinkis meile tasuta lehvikud. Istusime tükk aega kohvikus ja ajasime kohalikega juttu. Lõpuks, kui meil oli aeg lahkuda, tahtsid nad meiega ka pilti teha, et igaveseks jäädvustada see unustamatu hetk, kui kari vabatahtlikke sellesse pisikesse suitsusesse kohvikusse eksis. 

Tee tööd ja näe vaeva...

Nagu ennist mainisin, peame kolme sorti tööd tegema. Pudelite sorteerimine on loomulikult kõige lihtsam ja muidugi ka kõige igavam. Peame tundide viisi ainult üht rutiinset tööd tegema, nii et esimese päeva lõpuks nägin isegi unes pudeleid.

Parve ehitamine on minu jaoks kõige lõbusam töö, lihtsalt sellepärast, et see pakub vaheldust. Alguses tuleb meil palgid paika panna ning kinni naelutada, siis seome pudelitest ujuki parve alla ja lõpuks kinnitame kõik palgid ka köiega. Päeva lõpuks seisab lagendikul, kus me töötame, terve rida parvesid, nii et me saame kohe ka oma töö vilju näha. Lisaks ehitamisele aitame hiljem ka parved vette lükata ning neile mulda asetada ja taimi istutada. Samuti väga lõbus töö, isegi siis, kui avastad parve peal seistes, et see hakkab põhja minema. Nojah, ega kõik parved ei peagi olema täiuslikult ehitatud.

Kõige raskem töö on kindlasti see, mida me teeme metsas, ja seda valdavalt sellepärast, et seal on alati tapvalt palav või niiske või mõlemat. Lisaks peame kandma pikkade käistega töökombekat, kiivrit, kindaid ja suuri kummikuid. Kui väljas on üle 30ne kraadi, on see parajalt ebamugav. Reeglina olen pärast üht päeva metsas higist tilkumas ning pean kõik riided kohe pessu viskama. Teine asi, mis töö metsas raskeks teeb, on lõunasöök või õigemini selle puudumine. Loomulikult ei saa me metsas korralikult kokata ja tagasi majja minemine võtaks liiga palju aega. Seetõttu valmistame alati enne metsa minekut hunniku onigirisid ehk riisipalle, mida lõunaajal süüa, kuid pärast tundidepikkust rügamist ei ole neist just palju abi. Kaks riisipalli ei anna korraliku lõunasöögi mõõtu välja.

Ettevaatust, karu!

Esimestel päevadel tutvusime vabatahtliku töö olemusega. Üldiselt ootas meid kolme sorti töö:

1. Esiteks peame parvesid ehitama. Parved on vajalikud, sest neile istutatakse taimed, mis puhastavad järve vett ning aitavad reostust vähendada. Mida rohkem parvi järvel ujub, seda kiiremini väheneb reostus. 
2. Teiseks peame sorteerima plastpudeleid ja panema need võrkudesse, mis oma korda lähevad parve alla ujukiteks. 
3. Ja kolmandaks peame metsas veidi hooldustöid tegema - lõikama võõraid puid ning umbrohtu, et kohalikud puud kasvada saaksid.

Selle viimase punkti juures pean pikemalt peatuma. Alguses ei tundunud see töö just väga kontimurdev. Parveehitus paistis raskem olevat. Aga siis anti meile pisike brošüür ohutuseeskirjadega. Esmalt tundus kõik väga normaalne olevat: "Olge terariistadega ettevaatlikud; ärge seiske üksteisele liialt lähedal, kui kama'ga (Jaapani lühikese teraga vikat, mitte toit) võsastikku lõikate; kasutage putukamürki, sest metsas on herilasi ja mesilasi; jääge metsavahtide lähedusse, sest metsas on karud...". Oota, mida? Karud?
Tuleb välja, et karud on selles piirkonnas päris levinud ning nad elutsevad metsades, kus me töötame. Nad on siin päris suureks probleemiks, nii et metsa minnes saadavad meid alati metsavahid, kelle vööl on suured kellukesed, mis pidavat karusid peletama. Loodetavasti...

Ka Eestis on metsades karusid ja teisigi suuri kiskjaid, kuid esimest korda elus oli karu kohtamise tõenäosus nii suur, et meid saatsid suuri jahinuge kaasas kandvad metsavahid. Pärast lõunasööki pidime alati kõik mahapudenenud toidujäänused maha matma või üles korjama, sest vastasel juhul võis toidu lõhn karud meie juurde juhatada. Ja mina vaene naiivne eestlane arvasin, et Jaapanis on suuri kiskjaid vähe, sest suurem osa riigi pinnast on linnastunud... Tuleb välja, et Hokkaido on erand.

Tööd tehes sai üsna kiiresti selgeks, miks kõik need ettevaatusabinõud vajalikud on. Esimesel päeval metsas töötades lõikasime küll ainult võssakasvanud teid lahti, kuid järgnevatel päevadel liikusime üha sügavamale  metsa. Vahetevahel tekkis keset peakõrgust bambusvõsa seistes küll tunne, et igal hetkel võib mu selja tagant karu välja hüpata. Ja mis veel hullem: ümberringi võis ämblikke olla!

Onuma pargis

Onumasse kohale jõudes tundsin end lõpuks ometi natuke kindlamalt, sest silmasin juba rongist välja astudes teisi välismaalasi - üllataval kombel on Sapporos väga vähe välismaalasi. Leidsin oma töölaagri juhi kiiresti üles ja üsna pea liikusime juba maja suunas, millest pidi saama minu ajutine kodu. Juba maja poole astudes õnnestus mul teiste töölaagri liikmetega jutujärjele saada. Osad neist osalesid lühiajalises töölaagris, mis kestis vaid esimesed 10 päeva. Vaid neli meist plaanisid kaheks kuuks jääda: mina, Lucia Slovakkiast, Scott Ameerikast ja Romy Prantsusmaalt. Ülejäänud rahvas oli valdavalt Euroopast ja Jaapanist: Cecile tuli Belgiast, Franck samuti Prantsusmaalt, Marco Itaaliast, Akari, Shoko ja Makie Jaapanist ning Chiao Taiwanist.

Erilise luksusega meie uus kodu just silma ei paistnud. Pisike ühekorruseline hoone, kus oli ainult kolm tuba, kuid kõik vajalik oli olemas: köök, tualett, dušširuum ja pesumasin. Kaks magamistuba – üks naistele, teine meestele – mahutasid meid kenasti ära ning lühiajaliste laagri liikmete jaoks oli üüritud eraldi korter kõrvalmajas.

Esimesel päeval juhatati meid mööda Onumat ringi, näidati parki ja järve ning peeti lühike loeng meie projekti teemal. Tuleb välja, et Onuma järve ökosüsteemi ohustavad põllumajandusest tulenevad kemikaalid ja kunstlik väetis, mis panevad kahjulikud vetikad vohama ning tapavad kasulikke veetaimi. Kaugelt vaadates pole muidugi midagi märgata - järv tundub maaliliselt ilus ning vesi paistab vaid veidi mudane. Paadiga ringi sõites on aga näha, et veepinnal ujub ebameeldiv mustjas kiht ning vesi ise on ebatavaliselt tume. Sellegipoolest oli ringi sõites kerge näha, mis nii paljud turistid just selle järve äärde tulevad - loodus selles piirkonnas on äärmiselt kena ning rahulik.