Ja nii algas teine laager

Oli teine september ja ilm oli suviselt palav ning päikeseline. Hommik algas pannkookidega. Autoriks olin loomulikult mina ise, sest meist neljast allesjäänust olin mina vaieldamatult andekaim pannkoogikokk. Ja keegi teine ei viitsinud sellega vaeva näha...

Hommikupoolik möödus üpris sündmustevaeselt. Istusime kodus, lobisesime ning lõime niisama aega surnuks. Ega meil polnudki midagi paremat teha. Uued inimesed pidid alles kella neljast kohale jõudma. Selle aja jooksul jõudsime juba järve ääres jalutamas käia, lõunastada ning isegi väikese uinaku teha. Nautisime viimaseid vaikseid hetki selles majas. Kuigi me ei teadnud uutest tulijatest midagi, oli selge, et nende kohalejõudmisega muutub meie senine rahulik ja vaikne elu tundmatuseni. Majas, kus kaksteist inimest koos söövad ja elavad, ei saa kohe kuidagi vaikne olla.

Esimesed inimesed hakkasid juba enne nelja jõudma. Nendeks oli kaks jaapanlast – Shin ja Alice. Mõlemad olid 18-aastased ehk kõige nooremad meie hulgast, kuid käitumise järgi ei olnud seda isegi aru saada. Vahetevahel olid nemad meist kõige vastutustundlikumad. Alice’il oli kaasas ukulele, mis pakkus paljudele meist suurt rõõmu. Tänu muusikaõpikule, mille ta muusikariistaga kaasa said, said paljud meist ka ise ukulelemängu harjutada. Peaks mainima, et see on lihtsam kui kitarrimäng – vähemalt minu jaoks.

Järgmine grupp inimesi tuli vahetult enne poolt nelja ning nende hulgas oli kaks korealannat – Mira ja YounNa –, jaapani tüdruk Yuko ja itaallane Michele. Peab ära mainima, et viimase tegelase kohta tegime me juba enne tema saabumist tublisti nalja – põhiliselt tema nime pärast. Noormeestele pakkus suurt lõbu fakt, et kahest mehest, kes meiega ühinevad, on ühe nimi Michelle... peaaegu... Hääldus on loomulikult teine, aga paljalt nime kuju tegi meile nalja.

Viimased saabujad olid tšehhi tüdrukud Martina ja Iveta, kes tulid rongiga. Tšehhile kohaselt ilutses Martina seljakotil suur märk kirjaga  ’I love beer’. Sel silmapilgul teadsin, et edaspidi ei ole ma enam ainus tüdruk, kes õhtuti õlut joob.

Esimene päev oli parajalt segane meie kõigi jaoks. Teadsime küll juba ammu ette, kes tulevad ja millal ning olime ka tutvumisõhtu plaani teoorias paika pannud, kuid nüüd, kus nad kohal olid, ei olnud asjalood enam nii lihtsad kui enne. Äkitselt olid kõik meie head plaanid pea peale paisatud, sest veidral kombel said planeeritud tegevused väga kiiresti läbi ning meile jäi väga palju vaba aega, millega keegi ei osanud midagi peale hakata. Käisime jalgrattaid laenutamas, sõitsime korra ümber järve ja siis jäime selle kaldale nõutult seisma. Meie uued kaaslased vaatasid küsivalt meile otsa, samas kui me omavahel eksinud pilke vahetasime.

Otsustasime uutele inimestele vaba valiku anda ja lubasime neil kella kuueni teha seda, mida nad ise tahtsid. Osad läksid kohe kohalikku 7-elevenit otsima, teised jalutasid järve ümber ja ülejäänud... jumal teab, mida nemad tegid. Igal juhul olime kella kuueks kõik jälle majas, kus meile toodi tutvumispeo jaoks süüa ja juua. See oli üks uhkematest õhtusöökidest, mis meie majas aset leidis ning isegi fakt, et pasta ja karri ei sobi omavahel kohe kuidagi kokku (ja ometi neid pakuti kõrvuti), ei suutnud meid morjendada.

Jah, esimene õhtu jäi veidi vaikseks ja lühikeseks – isegi suurem kogus alkoholi ei suutnud seda muuta – kuid see oli vaid alguses nii. Järgnevate päevade jooksul sai meie grupp lähedasemaks kui ma oodata oskasin.