Teine grupp

Ja aasta pärast Jaapanist tulekut olen ma lõpuks võtnud eesmärgiks oma lugu lõpetada. Laiskus on kohutav asi...

Meie teine grupp oli tunduvalt kohesiivsem kui esimene, mis oli tegelikult paras üllatus, sest paljud uued liikmed olid iseloomult... keerulised. Esiteks olid tüdrukud Tšehhist - kaks peaaegu minuvanust sõbrannat, kes oma firmariiete ja kuntsküüntega tundusid tööd tehes parajalt ebatavalised. Siis oli meie grupis jaapanlanna Yuko ja korealanna Yunna, kes ei rääkinud peaaegu sõnagi inglise keelt, aga tahtsid väga püüdlikult siiski suhelda. Ja siis oli veel meie uus itaallane - Michele - kes oli lihtsalt... väga eriline. 

Ma ei oskagi väga täpselt öelda, mis meid ühte liitis, aga veidral kombel leidsime õhtuti alati tegevusi, mis hõlmasid kõiki. Väikeste gruppide asemel tekkis suur ühtne rühm inimesi, kes said üllatavalt hästi läbi ja nautisid teineteise seltskonda... kui üks erand välja jätta. Väga tihti võib kuhugi gruppi ilmuda tegelane, kes on jube tüütu, aga ei suuda sellest ise aru saada. Ta on nii tüütu, et suudab kõik teised grupiliikmed erinevustest hoolimata vandeseltslasteks liita, kes mõistavad teineteise kannatusi ja toetavad üksteist. Meie grupis oli samuti üks selline liige, kes paljalt oma tüütusega suutis kõik teised liikmed sõpradeks liita. Ma ei ütle, kes ta oli, ega kirjelda, mida ta tegi, mis meid kõiki niivõrd häiris. Ma ütlen ainult seda, et tegemist oli väga... põneva isikuga, keda suurtes kogustes oli äärmiselt raske taluda. Ärge saage minust valesti aru: meil ei tekkinud mingit ühisrinnet tema vastu. Me suhtusime temasse lihtsalt kerge heatahtliku tüdimusega ning iga kord, kui ta järjekordse probleemiga lagedale ilmus, vahetasime teiste grupiliikmetega pika pilgu, mis ütles rohkem kui tuhat sõna. Ja nii saime me paremateks sõpradeks kui ma kunagi oleksin oodanud...