20.augustil 2013 oli mul ainulaadne võimalus minna Robbie Williamsi kontserdile A.Le Coq'i müüjaks. Loomulikult haarasin pakkumisest kohe kinni ja enne kui ma arugi sain, oli 20.august käes ning mina olin teel lauluväljakule. Teekond sinna oli üpris meeldiv, kuigi pidin varakult ärkama (minu buss läks kell 7 hommikul, nii et ärkasin kuuest). Mul õnnestus bussis ära vaadata "Austraalia" (mis osutus ootamatult pikaks filmiks) ja kohale jõudes jalutasin rahulikult lauluväljaku juurde, kus sain pärast akrediteerimist kätte oma isikliku A.Le Coq'i T-särgi ja mündikoti. Päev algas hästi.
Esimesed küsimused tekkisid mul siis, kui jõudsin oma putka juurde ja avastasin, et lisaks õllele ja siidrile pean ka vett, limonaadi ja energiajooki müüma. Muidu poleks see probleem olnud, aga ähmaselt meenus mulle lepingus seisnud lause: kogu toodang tuleb välja valada selleks ette nähtud anumasse. Tõesti? Isegi vesi? See ei tundunud eriti loogiline ja kui müügipiirkonna eest vastutav isik kohale jõudis, küsisin üle.
"Nagu lepingus on öeldud: kogu toodang tuleb välja valada," teavitas vastutav isik mind reeglitest.
"Isegi vesi?"
"Kogu toodang."
"Aga... vesi?"
Jah, selgus, et isegi vesi tuli välja valada. Miks? Jumal teab. Ehk on plastpudelid räigeks turvariskiks? Ehk on Robbiel foobia pudelite ees? Igal juhul anti meile selged juhised kätte ja teavitati sellest, et reeglite rikkumine ei ole vastuvõetav. Olgu siis nii...
Aeg tiksus aeglaselt edasi ja rahvast muudkui kogunes väravate taha. Kuna minu müügipunkt asus täpselt Oru väravate juures, nägin pealt, kuidas hiiglaslik rahvamass oodates Eesti lippe lehvitas ja hõiskas. Kella neljast avati lõpuks uksed ja kiljumise saatel vajus ootav mass sisse. Oli päris põnev vaadata, kuidas noored naised ja mehed trügides ja kakeldes piletikontrolli läbisid ning siis hullumeelselt lava ette kihutasid. Tundus, nagu sõltuks inimeste elud sellest, kui kiiresti nad sisse saavad. Korraks tekkis mul isegi hirm, et keegi tallatakse tormava massi jalgade all surnuks (aga meie värava juures seda õnneks ei juhtunud). Umbes pool tundi pärast väravate avamist hakkas olukord kergelt rahunema ja esimesed inimesed leidsid tee meie putka juurde.
Üsna pea pärast müügi algust ilmnes järgmine probleem. Nimelt anti meile alguses müntides väike hulk vahetusraha. Hinnad olid aga sellised, et inimesed kippusid maksma kas viiestes või kümnestes. Arvake ära, kui kiiresti meie vahetusraha haihtus. Saime vist kõige rohkem pool tundi algsete müntidega hakkama ja siis olid need äkitselt kadunud ja inimesed püüdsid meile järjekindlalt kahekümneseid kupüüre nina alla lükata. Kuskil tund aega pärast müügi algust toodi meile veidi vahetusraha juurde: 20 eurot müntides. See sai aga samuti üsna ruttu otsa ning me olime taas hädas. Ühesed ja kahesed mündid haihtusid nagu lumepallid Põrgus ning kuskil kuue paiku tekkis olukord, kus meil ei olnud enam üldse münte. Helistasin piirkonna vastutavale töötajale ja sain vastuseks:
"Vabandust, aga meil ei ole teile vahetusraha anda. Meil oli 300 eurot müntides ja see on kõik laiaks löödud."
No tore! Mida meie siis teha saime? Eks me jätkasime teenindamist ja püüdsime kõigilt ostjatelt münte välja pinnida. Paljud ostjad olid meile seetõttu pahased ja ühed kenad eesti mehed teavitasid meid sellest, et: "Oleksite pidanud asja paremini organiseerima."
Kuidas palun? Kuidas suudab vabatahtlik müüja üritust paremini organiseerida.
"No muidugi sa pead ütlema, et oled vabatahtlik, sest sul ei ole lepingut!" teatasid need kenad mehed valjult, "Aga niimoodi ei saa! Pead asja paremini läbi mõtlema! Korralda asju niimoodi, et selliseid probleeme ei teki!"
Hämmastav, kuidas inimesed ei suuda mõista lihtsat tõsiasja, et enamasti ei ole sellistes probleemides süüdi teenindaja. Loomulikult on kerge karjuda inimese peale, kes seisab sul ees ja ütleb, et vahetusraha pole, aga süüdi ei ole tema. Teenindaja ei korralda asju, teenindaja ei organiseeri - teenindaja teenindab. Ja kõik korralduslikud puudujäägid ei ole tema hingel. Sellegipoolest karjuti meie peale vahetusraha puudumise tõttu ja valamispoliitika pärast. Inimesed ei saanud aru, miks on vaja isegi vesi välja valada, ja kuigi me hoiatasime neid ette, olid nad ikkagi vihased, kui said topsis vett. Õhtu lõpuks olid nii paljud inimesed minu peale karjunud ja mulle vihaselt nähvanud, et muutusid selle suhtes immuunseks.
Võib küll tunduda, et mul oli raske õhtu, aga kontsert ise kaalus kogu ebameeldiva üles. Tegime putkakaaslasega vahetusi: käisime vaheldumisi lava juures kontserti vaatamas ja puhkamas. Lisaks sellele oli meie putka sellises kohas, kus meil õnnestus päris hästi lavale näha. Võib öelda, et kogemus oli vägev: laulud olid head, show viimase peal (koos ilutulestiku ja kõige muuga) ning Robbie oli särav ja karismaatiline, nagu oligi oodata. Õhtu lõpuks olin küll rampväsinud, aga see ei muutnud fakti, et sain tasuta suurepärase kontserdielamuse osaliseks ning teenisin samal ajal lisaraha. Mida muud võib tahta?
No comments:
Post a Comment