Härjavõitlus Katalaani moodi

Juuli viimasel nädalal õnnestus mul üle pika aja õele Katalooniasse külla minna. See oli esimene kord, kui teda suvel külastasin, ja meil emaga õnnestus reis planeerida just külapidude perioodiks. Suviti on paljudes külades pidude periood, mis kestab umbes nädalakese ja kus igal õhtul on kas mingi tantsu- või lauluüritus. Ka Krissu kodukohas ootas meid nädalapikkune kultuuriprogramm, mis tõotas tulla põnev. 

Kuna Kataloonia on ikkagi täiesti lõunas, on seal päeval liiga palav, et üldse midagi korraldada, ja nii toimusid pea kõik suuremad üritused hilja õhtul. Peod ise algasid keskööst ja kestsid umbes kuueni hommikul, mõned kontserdid toimusid veidi varem - kümne või üheksa paiku. Kuna tegemist oli puhkusereisiga, kasutasime päeval võimalust maksimaalselt lõõgastuda: käisime basseini ääres päevitamas (jah, selles ~1000 elanikuga külas on avalik bassein... ja padeliväljak... ja hunnik muud huvitavat kraami), läksime randa, tuuritasime lähedalolevates külades ringi ja sõime parimates söögikohtades... Nautisime puhkust täiel rinnal ja kui kesköö jõudis kätte, vedasime ennast peole, kus bändid muusikat mängisid ja nii vanemad kui nooremad tantsu lõid. 

Kõigist bändidest, mis külapidudel mängisid, jättis kõige võimsama mulje teisipäevane grupp. Vähe sellest, et lava taga olevatel ekraanidel näidati lauludele taustaks klippe erinevatest filmidest - esinejad ise etendasid samu stseene. Nii etendasid nad laulu- ja tantsunumbreid sellistest filmidest nagu "Chicago", "Dirty Dancing", "Scent of a Woman" ja õhtu lõpuks esitasid nad isegi oma versiooni Jacksoni "Thrilleri" videost. Koos kostüümide ja kõige muuga - poolikult nad midagi ei teinud. 

Kõige eredam elamus oli siiski Kataloonia stiilis härjavõitlus. Noh, tegelikult ei saa seda võitluseks nimetada, sest mingit otsest võitlemist ei toimunud, kuid siiski... Mina, kes ma olen üpris suur loomasõber ja kellele kogu härjavõitluse idee on vastumeelne, pean tunnistama, et tegelikkuses ei olnud see versioon sugugi nii hull. 

Viimasel õhtul enne päikeseloojangut toodi orkestri ja väikese paraadi saatel külla kaks härga, kes viidi küla areenile (jah, selles samas 1000 elanikuga külas on ka härjavõitluse areen). Kohale jõudes kärutati härjad areeni äärde ja pärast lühikest tseremooniat oli aeg esimene neist lahti lasta. Ürituse idee seisnes selles, et härg lastakse areenile vabaks ning julged kohalikud, kes temaga seal sees on, jooksevad tal eest ära ja õrritavad teda. Inimeste jaoks on areenil redelid, mida mööda on võimalik välja ronida, ning puur ja puust vann, kuhu peituda, kui olukord kurjaks kisub. Härjal lastakse tükk aega ringi joosta ning inimesi taga ajada ja kui ta lõpuks ära väsib, lastakse valla kohihärjad, kelle kannul ta reeglina areenilt minema kappab. 

Esimene härg, kes lahti lasti, oli veidi uimane ja segaduses. Jah, ta jooksis ringi, üritas inimesi sarvega lüüa, lükkas areenil seisva laua ümber (pandud sinna selleks, et inimesed saaksid selle taha või peale varjuda), kuid oma tegevuses oli ta siiski üpris loid. Inimestel oli kerge tema eest ära joosta ning ohtlikke momente eriti ei tekkinud. Kui kohihärjad lahti lasti, järgnes väike segaduses härg neile väga rahumeelselt.

Ja siis oli aeg teine lahti lasta. Teine härg... tal olid uskumatult lühikesed jässakad jalad ning välimuselt oli ta üpris matsakas ja kandiline. Aga jumal, kui vihane ta oli! Esmajoones lükkas ta sarvedega laua ümber ja pöördus seejärel raevukalt inimesi taga ajama. See loom oli kiire ja vihane ("Fast and Furious: The Bull Version") ning kohati läks areenil olevatel inimestel päris ohtlikuks. Pärast pikka ringijooksmist ja mõningaid nappe pääsemisi, otsustasid külaelanikud, et oleks aeg härjast lahti saada. Loom ise oli ka selleks ajaks parajalt väsinud. Niisiis lasti lahti kohihärjad ja... mitte midagi. Meie pisike matsakas härg seisis nagu naelutatult paigal ega teinud teistest loomadest suuremat väljagi - väljaarvatud siis, kui nad liiga lähedale tulid. Sellel loomal puudus igasugune karjainstinkt ning kui teised härjad talle piisavalt lähedale tulid, püüdis ta ka neid sarvedega lüüa. Loom oli kindlalt otsustanud paigale jääda ning umbes kakskümmend minutit ei suutnud keegi teda kohalt nihutada. Mulle meenus Tšauka - meie vana Chow Chow, kes oli ka kandiline ja lühikeste jalgadega loom, keda ei õnnestunud kuidagi liikuma sundida, kui ta oli kord juba otsustanud kuhugi paigale jääda. Ma ei tea, kuidas külaelanikel lõpuks õnnestus härjast lahti saada - võib-olla otsustas loom ise, et pidu on läbi - aga lõpuks kadus ka see kangekaelne tegelane areenilt, jättes platsi kolmandale - noorele ja saledale - loomale, kes kiirelt kapates ja hüpeldes rahva tähelepanu endale tõmbas. 

Võib öelda, et tegemist oli unustamatu üritusega ning nüüd olen ka mina üks neist, kes saab öelda, et on härjavõitlust näinud. Võib-olla küll mitte seda täiesti traditsioonilist, aga ikkagi... Keda huvitavad detailid?