Vahetult pärast suvepuhkust ootas
meid ees juba uus festival. Tegemist oli teist aastat toimuva üritusega, mida
korraldati Fukushima katastroofis kannatada saanud laste auks. Eesmärgiks oli
pakkuda lastele lõbustusi ja koguda nende toetuseks raha. Seetõttu oli sel
festivalil erakordselt palju lapsi, kelle jaoks korraldati igasugu võistlusi ja
mänge.
Meie ülesanne sel festivalil oli
lihtne: pidime jooke serveerima, võistluste ajal kohtunikud olema ning
võitjatele auhindu üle andma. Vahetevahel pidime natuke ümbrust koristama ja
vaatama, et liiga palju prügi ringi ei vedeleks. Mitte et see Jaapanis
probleemiks oleks – vaatamata sellele, et tänaval ringi liikudes on üllatavalt
vähe prügikaste, ei leidu kusagil ka mahavisatud prügi. Tuleb välja, et suurem
osa jaapanlasi veab prügi alati oma
koju, kus nad selle siis ära pesevad ja õigesse prügikasti panevad. Prügi
sorteerimine on seal väga moes.
Igal juhul oleks meie töö pidanud
lihtne olema. Seda momendini kui meid teavitati sellest, et lisaks kõigele
muule peame me festivalil ka veel karaoket laulma. Karaoket. Laval. Suure
rahvamassi ees. Jaapani keeles...
Oh jaa, tehniliselt oleksime
võinud ükskõik mida laulda – ka inglise keeles – aga üks meist (nimesid
nimetamata) jõudis meist kõigist ette ja teatas korraldajatele, et me laulame
jaapani keeles. Võite ette kujutada, kui õnnelik ma selle üle olin. Ega keegi
meist ei olnud just üleliia entusiastlikud kogu ürituse suhtes. Karaoke
laulmine on parajalt jube isegi sõprade seltskonnas, aga nüüd pidime seda
tegema terve karja võõraste laste ees. Aga vähemalt oli ürituse eesmärk üllas,
nii et me otsustasime ennast kokku võtta ja kambakesi laval lolliks teha, et
aidata vaeseid Fukushima lapsi.
Festivali päeval olime kõik
parasjagu närvilised. Isegi fakt, et meie grupiga liitus veel kaks jaapanlast,
kes lubasid meiega koos laulda, ei teinud meid kuigi palju rõõmsamaks. Kui
meilt tuldi küsima, millal lavale tahame minna, otsustasin mina lõpuks oma
tahte maksma panna ja otsustasin, et me lähme esimesena. Võib-olla oli see
natuke hullumeelne idee, aga tahtsin asjaga kiiresti ühele poole saada.
Lootsin, et mida varem me esineme, seda varem unustavad lapsed meie esinemise
ära ja me saame kõik teeselda, et midagi ei juhtunud.
Niisiis ronisime kambakesi lavale
niipea, kui kõik lapsed olid kohale jõudnud. Meie, välismaalaste jaoks olid laulu
sõnad paberile kirja pandud, samas kui jaapanlased ekraani jälgima pidid. Ma ei
teagi, kumb variant parem oli, kuid kindlasti oli jaapanlastel kergem kui meil.
Nemad said vähemalt aru, millest nad laulsid.
Esimesed hetked laval olid
parajalt jubedad, eriti kui avastasin, et ma vaevu näen paberilehte sõnadega,
aga samas surutakse mulle mikrofon sõna otseses mõttes nina alla. Meie
grupijuht Makie oli millegipärast surmkindel, et ma oskan laulda, nii et ta
otsustas, et mikrofon, mida me kolme peale jagasime, peab just minu suu juures
olema. Närvilist naeru alla surudes püüdsin siis võimalikult vaikselt laulda,
lootuses, et meiega liitunud uued jaapanlased teevad suurema osa tööst ise ära.
Mõne hetke möödudes avastasin
aga, et tegelikult pole see karaoke üldse nii hull. Esiteks ei kuulnud ma
omaenda häält absoluutselt, nii et minus tärkas lootus, et ka keegi teine ei
kuule seda. Teiseks oli meie publik väga... huvitav. Muudmoodi ma seda seletada
ei oska. Meid jälgivad lapsed plaksutasid muusika taktis meile sõbralikult
kaasa, kuid nende nägudelt peegeldus vastu sügav ükskõiksus, nagu oleks kari välismaalasi
karaoket laulmas täiesti igapäevane nähtus. Väga veider. Kuid kuna keegi meid
otseselt hukka ei mõistnud, sain natuke rohkem julgust ja laulsin valjemini kui
varem. Olen päris kindel, et panin viisist mööda ja ajasin suurem osa sõnu
segamini, kuid selleks ajaks ei olnud enam vahet. Mul oli lõbus ja pärast meie
loo lõppu oleksin olnud valmis veel midagi laulma. Kahjuks oli meil aga aeg
tööle minna, nii et mul ei õnnestunudki jaapanlasi oma „suurepärase“
lauluhäälega rohkem šokeerida.
Ülejäänud festival möödus
kiiresti. Vaatasime, kuidas algklasside õpilased kambakesi samuti karaoket
laulma läksid, olime limpsijoomisvõistluse kohtunikud, jagasime auhindu ja
aitasime seal, kus seda vaja oli. Õhtu lõppes loomulikult ilutulestikuga ja
enne lahkumist jagati meile hunnikuteviisi tasuta hamburgereid, lihtsalt
sellepärast, et neid ei müüdud õhtu jooksul ära. Lisaks burgeritele saime
tublisti mahla ning teed ja kõike muud, mis festivalist üle jäi.
Järeldus: vabatahtliku töö on
suurepärane, isegi kui sa pead ennast laval kümnete laste ees lolliks tegema.
Juhuks kui kedagi huvitab, siis siin on ka originaalversioon laulust, mida me laulsime: http://www.youtube.com/watch?v=Eze6-eHmtJg .
No comments:
Post a Comment