Tagasi Onuma järve äärde

15.august oli meie viimane vaba päev ja juba hommikul teadsime, et sellelt päevalt ei tasu suurt oodata. Nimelt kulub kohaliku rongiga Sapporost tagasi Onuma järve äärde sõitmiseks kaheksa tundi, nii et teadsime, et põhimõtteliselt veedame terve päeva rongis. Aga ega meil suurt valikut ei olnud, sest kohaliku rongiga oli kõige odavam tagasi minna. Niisiis püüdsime päevast viimast võtta ja otsustasime Otarus peatuse teha.

Otaru on üpris väike linnake otse Sapporo külje all, mis on tuntud oma kanalite ja rikšade poolest. Jaapanis on rikšad muidu harulduseks - sõiduvahendina kasutatakse neid rohkem Hiinas ja teistes Aasiamaades - ning eriti vähe leiab neid Hokkaidol, sest tegemist on kõige Läänelikuma osaga Jaapanist. Tegime väikese jalutuskäigu kanali äärde ning sõime grillitud juurviljade ja juustuga täidetud kartulipalle. Tunnikese pärast pidime juba tagasi rongile minema ja jätkama teed koju.

Enne tagasi järve äärde jõudmist ootas meid ees kõige igavam vahepeatus kogu reisi ajal. Juba minnes pidime tegema tunnise peatuse Oshamanbes, mis on äärmiselt väike mereäärne linn, kus ei ole suurt mitte midagi peale ranna. Mitte mingeid suuri poode, mitte mingeid vaatamisväärsusi - mitte midagi huvitavat... Ainult meri ja paar templit. Juba tunnine peatus oli parajalt igav, kuid tagasi Onuma järve äärde sõites avastasime, et meid ootab ees kolmetunnine peatus samas kohas. Võite ette kujutada, et ma ei olnud just ülemäära rõõmus seda kuuldes.
Oshamanbesse kohale jõudes seisime Makie ja Scottiga kolmekesi tükk aega rongijaamas ja püüdsime välja mõelda, mida teha. Isegi pisike Oshamanbet tutvustav brošüür ei aidanud meid edasi, sest ka seal polnud midagi huvitavat kirjas. Ega ei saagi vägisi kirjutada midagi huvitavat koha kohta, kus ei ole mitte midagi. Olime juba meelt heitmas, kui Makie pani ette, et me võiks onsenisse minna. Parema plaani puudumisel otsustasime sellest ideest kinni haarata ja suundusime esimesse ettejuhtuvasse onsenisse.
Kohale jõudes avastasime, et see oli parim, mida teha võisime. Onsen, kuhu me sattusime, oli äärmiselt kena, traditsiooniline ja lisaks veel täiesti inimtühi. Tundus, nagu oleksime privaatsesse spaasse sattunud ning järgmise tunni veetsime kuumas vees lõõgastudes. Väljas oli sel päeval üpris jahe, mistõttu tuli kuumas vees ligunemine kasuks. Pärast pikka rongis loksumist oli mõnus natuke aega lihtsalt vedeleda ja pinges lihaseid puhata.

Ülejäänud tee möödus tunduvalt lõbusamalt, sest olime värsked ja puhanud ning isegi väike vihmasadu, mis meid koju jõudes ees ootas, ei suutnud meie tuju rikkuda. Lisaks avastasime kodus, et keegi oli meile puhkuse ajal puuvilju ja terve meloni kinkinud, nii et õhtusöögiks oli meil värske puuviljasalat. Kuigi meid oli nüüd üks vähem, ei tundnud me ennast enam väga halvasti. Puhkus oli meid tihedamalt kokku liitnud ning isegi neljakesi oli meil sama lõbus kui enne.