Minu esimene maavärin

Ühel heal augustikuu õhtul istusime koos teiste vabatahtlikega taas laua ümber ja mängisime kaarte. See oli meie igaõhtuseks traditsiooniks saanud. Telekat meil ei olnud ning lõbustusi nappis, nii et kaardid olid meie suurimateks sõpradeks saanud. Olime just lõpetanud järjekordse mängu ja jagasime uusi kaarte laiali, kui meie kaks jaapanlast järsku väga valvsaks ja tõsiseks muutusid. Nad vahetasid paljuütleva pilgu, millest mina ja teised välismaalased esialgu aru ei saanud. Ja siis küsis üks neist kerge üllatusega:

„Maavärin?“

Hetkeks olin segaduses. Maavärin? Millest ta rääkis? Mina ei tundnud midagi. Jah, väljast kostis küll kerge mürin, kuid pidasin seda lihtsalt lähenevaks rongiks. Raudtee on meie majast vaid mõnesaja meerti kaugusel, nii et kui suuremad rongid mööda sõidavad, hakkab maapind alati kergelt vappuma ja kõlab mürin. Seepärast ei taibanudki ma kohe, kui maapind taas vibreerima hakkas, et tegemist ei olnud rongiga. Ei, seekord oli tegemist maavärinaga.

Vaid paari sekundiga muutus vaevutuntav vibreerimine tugevamaks vappumiseks, mis uksed liikuma pani ja lambi kõikuma lõi. Vaatasime vabatahtlikega üksteisele otsa. Lõpuks olin mina see, kes naerust turtsudes küsis:

„Kas me peaksime kõik laua alla pugema?“

Seletuseks nii palju, et meie laud on maapinnast oma 40 cm kõrgemal ning selle all on ruumi kõige rohkem ühele väga peenikesele jaapanlasele. Meid oli viis. Ka parima tahtmise juures poleks me laua alla mahtunud.

Ma pole kunagi varem kogenud maavärinat, nii et tehniliselt oleksin pidanud närviliseks muutuma või vähemalt natukene hirmunud olema, kuid millegipärast tundsin end täiesti rahulikult. Võib-olla oli asi selles, et maavärin ei tundunud üldse nii tugev olevat, ning meie kaks jaapanlannat jäid täiesti rahulikuks, nii et ohtu ei paistnud olevat. Ja ega seda olnudki. Paar minutit pärast selle algust oli maavärin juba läbi ning kui välja jätta kergelt kõikuv lamp ja kardin, ei olnud midagi korrast ära. Maavärin vaibus ning hetke pärast oli kõik jälle korras. Nagu poleks midagi juhtunud.

Ja selline oli siis minu esimene maavärin. Tunne oli täpselt selline, nagu oleks mõni suurem rong mööda sõitnud. Naljakas, kui vähe see meid kõiki mõjutas. Vaid hetk pärast selle lõppu vahetasime omavahel ükskõikse pilgu, kehitasime õlgu ja jätkasime mänguga. Olime kõik ju elus, nii et polnud mingit põhjust maavärinal kauem peatuda.