Thursday, August 16, 2012

Vabatahtlike vaba päev


Esimene vaba päev pärast kuut päeva tööd oli esmaspäev. Pärast nädalat pisikeses vaikses Onumas otsustasime kogu kambaga lähimasse suurlinna minna. Selleks on loomulikult Hakodate – suurim linn Hokkaido lõunaosas. Ilm oli sel päeval vapustavalt ilus, soe ja päikesepaisteline – tõeline suvi. Kogusime hommikul oma asjad kokku ja asusime enne kümmet teele.


Hakodate on sadamalinn ning ajaloo vältel on selles linnas olnud rohkem kokkupuuteid Lääne ühiskonna ja kultuuriga kui paljudes teistes Jaapani linnades. Sel põhjusel on Lääne mõju siin selgemalt väljendunud. Lisaks läänelikule arhitektuurile on siin ka tavalisest rohkem kirikuid: Vene õigeusu kirik, Kreeka õigeusu kirik, episkopaalide kirik jne. Lisaks on siin ka ajalooline Briti saatkond, mis on nüüd muuseumiks muudetud ning kus müüakse Briti suveniire.
Täiesti juhuslikult õnnestus meil leida hiiglaslik budistlik tempel Hakodate kesklinnast veidi eemal ning sattusime sinna just sellisel ajal, kus mitte kedagi teist ei olnud. Puhkasime suures jahedas templis veidi jalgu, tegime pisikese joogipausi ja püüdsime seinadel ja ustel rippuvatest „inglisekeelsetest“ siltidest aru saada. 


Tuleb välja, et ’nembutsu’ on budistlik palvetamine. Ehk oleks olnud loogiline kirjutada sildile, et võime vabalt palvetada, aga kes olen mina, et jaapanlaste valikutes kahelda.
Vaatamata sellele, et tol päeval oli kohutavalt palav (päikese käes 37 kraadi), pani keegi meist ette, et me võiks onsenisse minna. Nendele, kes ei tea: onsen on Jaapani looduslike kuumaveeallikate vett kasutav avalik spaa. Eestlased käivad saunas, et lõõgastuda ja sooja saada, jaapanlased käivad onsenis. Vahe on ainult selles, et onsenis ei ole võimalust ennast külma vette kasta. Palaval päeval ei ole see just kõige meeldivam variant. Suurem osa onsenis veedetud ajast istusin väljas kõrvetavalt kuuma veega basseini äärel ja ajasin teiste vabatahtlikega juttu. Siiski oli mõnus veidi kuumas vees liguneda ja ennast higist puhtaks pesta.
Pärast onsenis käiku otsustasime, et on aeg sööma minna. Siin lahknesid meie grupi eelistused: osad tahtsid proovida ainult Hakodates pakutavat kiirtoitu, teised tahtsid nautida tüüpilist jaapani elu ning minna mõnda kohalikku baari. Mina liitusin baarigrupiga – osalt sellepärast, et tahtsin samuti proovida tüüpilist jaapani kööki; teisalt sellepärast, et ma ei viitsinud enam kõndida ning kiirsöögikoht jäi kaugele.
Astusime kuuekesi esimesse kohvikusse, mis meie teele jäi, ilma et oleksime eelnevalt menüüd või isegi selle nime vaadanud. Sisse astudes leidsime eest neli jaapanlasest kontoritöölist, kes lõõgastusid pärast pikka tööpäeva õlle ja suitsudega. Meie ilmumine paistis neid parajalt šokeerivat, nii et viis minutit pärast saabumist valitses kohvikus ikka veel haudvaikus. Lõpuks, kui me ise ettekandjat kõnetasime, et toitu ja jooke tellida, tuli ka teistele jaapanlastele elu sisse ning nad otsustasid meiega vestlust alustada.
Esiteks olid nad üllatunud, et keegi meist ei ole Ameeriklane. Põhiliselt külastavad Hakodatet turistid just USAst ja Taiwanist. Meie olime aga valdavalt Euroopast ning sel päeval oli meiega kaasas ka külaline Sri Lankalt, kes vaid kaheks päevaks meie töölaagriga liitus. Kui teatasime veel, et oleme vabatahtlikud, kes aitavad Onuma järve vett puhastada, saime lausa aplausi osaliseks. Samuti avaldas neile muljet see, et kaks meist on ametilt õpetajad. Jaapanis on see amet kõrgemalt hinnatud kui Euroopas. Siin saavad õpetajad imetluse ja austuse osaliseks, samas kui vähemalt Eestis suhtutakse neisse kerge haletsusega. „Ah et sa oled õpetaja? Ah soo... Kas sa saad oma palgaga ikka hakkama?“
Meie ilmumine vaimustas kohalikke nii väga, et üks neist tegi meile joogid välja ning kohvikupidaja kinkis meile tasuta lehvikud. Istusime tükk aega kohvikus ja ajasime kohalikega juttu. Lõpuks, kui meil oli aeg lahkuda, tahtsid nad meiega ka pilti teha, et igaveseks jäädvustada see unustamatu hetk, kui kari vabatahtlikke sellesse pisikesse suitsusesse kohvikusse eksis. 


No comments:

Post a Comment