Esimene vaba päev pärast kuut
päeva tööd oli esmaspäev. Pärast nädalat pisikeses vaikses Onumas otsustasime
kogu kambaga lähimasse suurlinna minna. Selleks on loomulikult Hakodate –
suurim linn Hokkaido lõunaosas. Ilm oli sel päeval vapustavalt ilus, soe ja
päikesepaisteline – tõeline suvi. Kogusime hommikul oma asjad kokku ja asusime
enne kümmet teele.
Hakodate on sadamalinn ning
ajaloo vältel on selles linnas olnud rohkem kokkupuuteid Lääne ühiskonna ja
kultuuriga kui paljudes teistes Jaapani linnades. Sel põhjusel on Lääne mõju
siin selgemalt väljendunud. Lisaks läänelikule arhitektuurile on siin ka
tavalisest rohkem kirikuid: Vene õigeusu kirik, Kreeka õigeusu kirik,
episkopaalide kirik jne. Lisaks on siin ka ajalooline Briti saatkond, mis on
nüüd muuseumiks muudetud ning kus müüakse Briti suveniire.
Täiesti juhuslikult õnnestus meil
leida hiiglaslik budistlik tempel Hakodate kesklinnast veidi eemal ning
sattusime sinna just sellisel ajal, kus mitte kedagi teist ei olnud. Puhkasime
suures jahedas templis veidi jalgu, tegime pisikese joogipausi ja püüdsime
seinadel ja ustel rippuvatest „inglisekeelsetest“ siltidest aru saada.
Tuleb välja, et ’nembutsu’ on
budistlik palvetamine. Ehk oleks olnud loogiline kirjutada sildile, et võime
vabalt palvetada, aga kes olen mina, et jaapanlaste valikutes kahelda.
Vaatamata sellele, et tol päeval
oli kohutavalt palav (päikese käes 37 kraadi), pani keegi meist ette, et me
võiks onsenisse minna. Nendele, kes ei tea: onsen on Jaapani looduslike
kuumaveeallikate vett kasutav avalik spaa. Eestlased käivad saunas, et
lõõgastuda ja sooja saada, jaapanlased käivad onsenis. Vahe on ainult selles,
et onsenis ei ole võimalust ennast külma vette kasta. Palaval päeval ei ole see
just kõige meeldivam variant. Suurem osa onsenis veedetud ajast istusin väljas
kõrvetavalt kuuma veega basseini äärel ja ajasin teiste vabatahtlikega juttu.
Siiski oli mõnus veidi kuumas vees liguneda ja ennast higist puhtaks pesta.
Pärast onsenis käiku otsustasime,
et on aeg sööma minna. Siin lahknesid meie grupi eelistused: osad tahtsid
proovida ainult Hakodates pakutavat kiirtoitu, teised tahtsid nautida tüüpilist
jaapani elu ning minna mõnda kohalikku baari. Mina liitusin baarigrupiga –
osalt sellepärast, et tahtsin samuti proovida tüüpilist jaapani kööki; teisalt
sellepärast, et ma ei viitsinud enam kõndida ning kiirsöögikoht jäi kaugele.
Astusime kuuekesi esimesse kohvikusse,
mis meie teele jäi, ilma et oleksime eelnevalt menüüd või isegi selle nime
vaadanud. Sisse astudes leidsime eest neli jaapanlasest kontoritöölist, kes
lõõgastusid pärast pikka tööpäeva õlle ja suitsudega. Meie ilmumine paistis
neid parajalt šokeerivat, nii et viis minutit pärast saabumist valitses kohvikus
ikka veel haudvaikus. Lõpuks, kui me ise ettekandjat kõnetasime, et toitu ja
jooke tellida, tuli ka teistele jaapanlastele elu sisse ning nad otsustasid
meiega vestlust alustada.
Esiteks olid nad üllatunud, et
keegi meist ei ole Ameeriklane. Põhiliselt külastavad Hakodatet turistid just
USAst ja Taiwanist. Meie olime aga valdavalt Euroopast ning sel päeval oli
meiega kaasas ka külaline Sri Lankalt, kes vaid kaheks päevaks meie töölaagriga
liitus. Kui teatasime veel, et oleme vabatahtlikud, kes aitavad Onuma järve
vett puhastada, saime lausa aplausi osaliseks. Samuti avaldas neile muljet see,
et kaks meist on ametilt õpetajad. Jaapanis on see amet kõrgemalt hinnatud kui
Euroopas. Siin saavad õpetajad imetluse ja austuse osaliseks, samas kui
vähemalt Eestis suhtutakse neisse kerge haletsusega. „Ah et sa oled õpetaja? Ah
soo... Kas sa saad oma palgaga ikka hakkama?“
Meie ilmumine vaimustas kohalikke
nii väga, et üks neist tegi meile joogid välja ning kohvikupidaja kinkis meile
tasuta lehvikud. Istusime tükk aega kohvikus ja ajasime kohalikega juttu.
Lõpuks, kui meil oli aeg lahkuda, tahtsid nad meiega ka pilti teha, et
igaveseks jäädvustada see unustamatu hetk, kui kari vabatahtlikke sellesse
pisikesse suitsusesse kohvikusse eksis.
No comments:
Post a Comment