When in Japan, do what the Japanese do: karaoke!

Vahetult pärast suvepuhkust ootas meid ees juba uus festival. Tegemist oli teist aastat toimuva üritusega, mida korraldati Fukushima katastroofis kannatada saanud laste auks. Eesmärgiks oli pakkuda lastele lõbustusi ja koguda nende toetuseks raha. Seetõttu oli sel festivalil erakordselt palju lapsi, kelle jaoks korraldati igasugu võistlusi ja mänge.

Meie ülesanne sel festivalil oli lihtne: pidime jooke serveerima, võistluste ajal kohtunikud olema ning võitjatele auhindu üle andma. Vahetevahel pidime natuke ümbrust koristama ja vaatama, et liiga palju prügi ringi ei vedeleks. Mitte et see Jaapanis probleemiks oleks – vaatamata sellele, et tänaval ringi liikudes on üllatavalt vähe prügikaste, ei leidu kusagil ka mahavisatud prügi. Tuleb välja, et suurem osa jaapanlasi  veab prügi alati oma koju, kus nad selle siis ära pesevad ja õigesse prügikasti panevad. Prügi sorteerimine on seal väga moes.

Igal juhul oleks meie töö pidanud lihtne olema. Seda momendini kui meid teavitati sellest, et lisaks kõigele muule peame me festivalil ka veel karaoket laulma. Karaoket. Laval. Suure rahvamassi ees. Jaapani keeles...

Oh jaa, tehniliselt oleksime võinud ükskõik mida laulda – ka inglise keeles – aga üks meist (nimesid nimetamata) jõudis meist kõigist ette ja teatas korraldajatele, et me laulame jaapani keeles. Võite ette kujutada, kui õnnelik ma selle üle olin. Ega keegi meist ei olnud just üleliia entusiastlikud kogu ürituse suhtes. Karaoke laulmine on parajalt jube isegi sõprade seltskonnas, aga nüüd pidime seda tegema terve karja võõraste laste ees. Aga vähemalt oli ürituse eesmärk üllas, nii et me otsustasime ennast kokku võtta ja kambakesi laval lolliks teha, et aidata vaeseid Fukushima lapsi.

Festivali päeval olime kõik parasjagu närvilised. Isegi fakt, et meie grupiga liitus veel kaks jaapanlast, kes lubasid meiega koos laulda, ei teinud meid kuigi palju rõõmsamaks. Kui meilt tuldi küsima, millal lavale tahame minna, otsustasin mina lõpuks oma tahte maksma panna ja otsustasin, et me lähme esimesena. Võib-olla oli see natuke hullumeelne idee, aga tahtsin asjaga kiiresti ühele poole saada. Lootsin, et mida varem me esineme, seda varem unustavad lapsed meie esinemise ära ja me saame kõik teeselda, et midagi ei juhtunud.

Niisiis ronisime kambakesi lavale niipea, kui kõik lapsed olid kohale jõudnud. Meie, välismaalaste jaoks olid laulu sõnad paberile kirja pandud, samas kui jaapanlased ekraani jälgima pidid. Ma ei teagi, kumb variant parem oli, kuid kindlasti oli jaapanlastel kergem kui meil. Nemad said vähemalt aru, millest nad laulsid.

Esimesed hetked laval olid parajalt jubedad, eriti kui avastasin, et ma vaevu näen paberilehte sõnadega, aga samas surutakse mulle mikrofon sõna otseses mõttes nina alla. Meie grupijuht Makie oli millegipärast surmkindel, et ma oskan laulda, nii et ta otsustas, et mikrofon, mida me kolme peale jagasime, peab just minu suu juures olema. Närvilist naeru alla surudes püüdsin siis võimalikult vaikselt laulda, lootuses, et meiega liitunud uued jaapanlased teevad suurema osa tööst ise ära.

Mõne hetke möödudes avastasin aga, et tegelikult pole see karaoke üldse nii hull. Esiteks ei kuulnud ma omaenda häält absoluutselt, nii et minus tärkas lootus, et ka keegi teine ei kuule seda. Teiseks oli meie publik väga... huvitav. Muudmoodi ma seda seletada ei oska. Meid jälgivad lapsed plaksutasid muusika taktis meile sõbralikult kaasa, kuid nende nägudelt peegeldus vastu sügav ükskõiksus, nagu oleks kari välismaalasi karaoket laulmas täiesti igapäevane nähtus. Väga veider. Kuid kuna keegi meid otseselt hukka ei mõistnud, sain natuke rohkem julgust ja laulsin valjemini kui varem. Olen päris kindel, et panin viisist mööda ja ajasin suurem osa sõnu segamini, kuid selleks ajaks ei olnud enam vahet. Mul oli lõbus ja pärast meie loo lõppu oleksin olnud valmis veel midagi laulma. Kahjuks oli meil aga aeg tööle minna, nii et mul ei õnnestunudki jaapanlasi oma „suurepärase“ lauluhäälega rohkem šokeerida.

Ülejäänud festival möödus kiiresti. Vaatasime, kuidas algklasside õpilased kambakesi samuti karaoket laulma läksid, olime limpsijoomisvõistluse kohtunikud, jagasime auhindu ja aitasime seal, kus seda vaja oli. Õhtu lõppes loomulikult ilutulestikuga ja enne lahkumist jagati meile hunnikuteviisi tasuta hamburgereid, lihtsalt sellepärast, et neid ei müüdud õhtu jooksul ära. Lisaks burgeritele saime tublisti mahla ning teed ja kõike muud, mis festivalist üle jäi.

Järeldus: vabatahtliku töö on suurepärane, isegi kui sa pead ennast laval kümnete laste ees lolliks tegema. 

Juhuks kui kedagi huvitab, siis siin on ka originaalversioon laulust, mida me laulsime: http://www.youtube.com/watch?v=Eze6-eHmtJg .

Minu esimene maavärin

Ühel heal augustikuu õhtul istusime koos teiste vabatahtlikega taas laua ümber ja mängisime kaarte. See oli meie igaõhtuseks traditsiooniks saanud. Telekat meil ei olnud ning lõbustusi nappis, nii et kaardid olid meie suurimateks sõpradeks saanud. Olime just lõpetanud järjekordse mängu ja jagasime uusi kaarte laiali, kui meie kaks jaapanlast järsku väga valvsaks ja tõsiseks muutusid. Nad vahetasid paljuütleva pilgu, millest mina ja teised välismaalased esialgu aru ei saanud. Ja siis küsis üks neist kerge üllatusega:

„Maavärin?“

Hetkeks olin segaduses. Maavärin? Millest ta rääkis? Mina ei tundnud midagi. Jah, väljast kostis küll kerge mürin, kuid pidasin seda lihtsalt lähenevaks rongiks. Raudtee on meie majast vaid mõnesaja meerti kaugusel, nii et kui suuremad rongid mööda sõidavad, hakkab maapind alati kergelt vappuma ja kõlab mürin. Seepärast ei taibanudki ma kohe, kui maapind taas vibreerima hakkas, et tegemist ei olnud rongiga. Ei, seekord oli tegemist maavärinaga.

Vaid paari sekundiga muutus vaevutuntav vibreerimine tugevamaks vappumiseks, mis uksed liikuma pani ja lambi kõikuma lõi. Vaatasime vabatahtlikega üksteisele otsa. Lõpuks olin mina see, kes naerust turtsudes küsis:

„Kas me peaksime kõik laua alla pugema?“

Seletuseks nii palju, et meie laud on maapinnast oma 40 cm kõrgemal ning selle all on ruumi kõige rohkem ühele väga peenikesele jaapanlasele. Meid oli viis. Ka parima tahtmise juures poleks me laua alla mahtunud.

Ma pole kunagi varem kogenud maavärinat, nii et tehniliselt oleksin pidanud närviliseks muutuma või vähemalt natukene hirmunud olema, kuid millegipärast tundsin end täiesti rahulikult. Võib-olla oli asi selles, et maavärin ei tundunud üldse nii tugev olevat, ning meie kaks jaapanlannat jäid täiesti rahulikuks, nii et ohtu ei paistnud olevat. Ja ega seda olnudki. Paar minutit pärast selle algust oli maavärin juba läbi ning kui välja jätta kergelt kõikuv lamp ja kardin, ei olnud midagi korrast ära. Maavärin vaibus ning hetke pärast oli kõik jälle korras. Nagu poleks midagi juhtunud.

Ja selline oli siis minu esimene maavärin. Tunne oli täpselt selline, nagu oleks mõni suurem rong mööda sõitnud. Naljakas, kui vähe see meid kõiki mõjutas. Vaid hetk pärast selle lõppu vahetasime omavahel ükskõikse pilgu, kehitasime õlgu ja jätkasime mänguga. Olime kõik ju elus, nii et polnud mingit põhjust maavärinal kauem peatuda. 

Tagasi Onuma järve äärde

15.august oli meie viimane vaba päev ja juba hommikul teadsime, et sellelt päevalt ei tasu suurt oodata. Nimelt kulub kohaliku rongiga Sapporost tagasi Onuma järve äärde sõitmiseks kaheksa tundi, nii et teadsime, et põhimõtteliselt veedame terve päeva rongis. Aga ega meil suurt valikut ei olnud, sest kohaliku rongiga oli kõige odavam tagasi minna. Niisiis püüdsime päevast viimast võtta ja otsustasime Otarus peatuse teha.

Otaru on üpris väike linnake otse Sapporo külje all, mis on tuntud oma kanalite ja rikšade poolest. Jaapanis on rikšad muidu harulduseks - sõiduvahendina kasutatakse neid rohkem Hiinas ja teistes Aasiamaades - ning eriti vähe leiab neid Hokkaidol, sest tegemist on kõige Läänelikuma osaga Jaapanist. Tegime väikese jalutuskäigu kanali äärde ning sõime grillitud juurviljade ja juustuga täidetud kartulipalle. Tunnikese pärast pidime juba tagasi rongile minema ja jätkama teed koju.

Enne tagasi järve äärde jõudmist ootas meid ees kõige igavam vahepeatus kogu reisi ajal. Juba minnes pidime tegema tunnise peatuse Oshamanbes, mis on äärmiselt väike mereäärne linn, kus ei ole suurt mitte midagi peale ranna. Mitte mingeid suuri poode, mitte mingeid vaatamisväärsusi - mitte midagi huvitavat... Ainult meri ja paar templit. Juba tunnine peatus oli parajalt igav, kuid tagasi Onuma järve äärde sõites avastasime, et meid ootab ees kolmetunnine peatus samas kohas. Võite ette kujutada, et ma ei olnud just ülemäära rõõmus seda kuuldes.
Oshamanbesse kohale jõudes seisime Makie ja Scottiga kolmekesi tükk aega rongijaamas ja püüdsime välja mõelda, mida teha. Isegi pisike Oshamanbet tutvustav brošüür ei aidanud meid edasi, sest ka seal polnud midagi huvitavat kirjas. Ega ei saagi vägisi kirjutada midagi huvitavat koha kohta, kus ei ole mitte midagi. Olime juba meelt heitmas, kui Makie pani ette, et me võiks onsenisse minna. Parema plaani puudumisel otsustasime sellest ideest kinni haarata ja suundusime esimesse ettejuhtuvasse onsenisse.
Kohale jõudes avastasime, et see oli parim, mida teha võisime. Onsen, kuhu me sattusime, oli äärmiselt kena, traditsiooniline ja lisaks veel täiesti inimtühi. Tundus, nagu oleksime privaatsesse spaasse sattunud ning järgmise tunni veetsime kuumas vees lõõgastudes. Väljas oli sel päeval üpris jahe, mistõttu tuli kuumas vees ligunemine kasuks. Pärast pikka rongis loksumist oli mõnus natuke aega lihtsalt vedeleda ja pinges lihaseid puhata.

Ülejäänud tee möödus tunduvalt lõbusamalt, sest olime värsked ja puhanud ning isegi väike vihmasadu, mis meid koju jõudes ees ootas, ei suutnud meie tuju rikkuda. Lisaks avastasime kodus, et keegi oli meile puhkuse ajal puuvilju ja terve meloni kinkinud, nii et õhtusöögiks oli meil värske puuviljasalat. Kuigi meid oli nüüd üks vähem, ei tundnud me ennast enam väga halvasti. Puhkus oli meid tihedamalt kokku liitnud ning isegi neljakesi oli meil sama lõbus kui enne.

Hüvastijätt Sapporos

Eelviimasel puhkuse päeval alustasime vara, sest pidime enne kella viit Sapporosse jõudma. Nimelt sai üks meie pikaaegsetest vabatahtlikest - Lucia (Slovakkiast) - kodumaal tööd ning ta oli sunnitud varem lahkuma. 14ndal augustil pidime kõik Sapporos kokku saama, et tema lahkumise puhul väike istumine teha.
Hommikul jätsime võõrustajatega hüvasti ja tegime veel viimase grupipildi, et see suurepärane kogemus igaveseks jäädvustada.

Pildi paremas ääres on meid võõrustanud abielupaar Sanae ja Masaru, keskel on Sanae ema Sachie ja tema selja taga seisab Kana, Sanae endine õpilane ja nüüdne parim sõber. Laual istub kass Charo, 13-aastane tänavalt leitud sabata kass. 

Pärast lahkumist suundusime Rumoisse - sadamalinna, kus Kana pidi laeva peale minema, et oma uude elukohta sõita. Rumoisse jõudes tegime peatuse vaatlusplatvormil, kus avanes maaliline vaatepilt kogu linnale. 

Vahetult enne Rumoist lahkumist saime ka väikese üllatuse osaliseks. Nimelt sai meie jaapanlasest grupijuht Makie mobiilile maavärina hoiatuse. Tavaliselt saadetakse vahetult enne suuremat maavärinat kõigile maavärinapiirkonnas olevatele mobiilidele hoiatav sõnum selle tuleku kohta. Nii sai ka Makie sõnumi, et on oodata suuremat värinat. Niisiis ootasime raudteejaama ees umbes viis minutit, teadmata kas minna rongile või mitte. Ei ole vist kõige ohutum maavärina ajal liikuvas rongis istuda, kuid kui ka pärast viit minutit ootamist midagi ei juhtunud, otsustasime asjale käega lüüa ja riskida. Maavärin jäigi tulemata.

Jõudsime Sapporosse kuskil kella nelja paiku pärastlõunal ja suundusime otsejoones Oodori parki teletorni juurde, kus pidime teiste vabatahtlikega kokku saama. Kõik meist suutsid üllataval kombel enne kokkulepitud aega kohale jõuda. Otsustasime enne õhtusööki natuke ringi jalutada ning sattusime poodide ja restoranide piirkonda, mis festivaliks valmistudes oli kaunistatud laternate ja värviliste lintidega. 

Leidsime kena söögikoha, kus sõime ramenit ja suhtlesime kohalikega, kes taaskord vaimustusid meie vabatahtlikust tööst ning lubasid meid Onumas külastada. 

 Pärast sööki suundusime tagasi algsesse kohtumispaika - teletorni juurde - kus oli parasjagu toimumas väike festival pargi auks. Pargis teletorni ees seisis pisikene lava, mida ääristasid laternad ning millele olid asetatud suured jaapani stiilis trummid ning kus rida traditsioonilistes kimonotes inimesi laulsid pikka palvetaulist laulu, millest keegi meist - isegi mitte meie jaapanlastest grupiliidrid - midagi aru ei saanud. Lava ümber oli kogunenud ka terve hulk inimesi, kes ringis ümber lava liikudes tantsisid traditsioonilist jaapani tantsu - bon-odorit. Liigutused olid lihtsad ja rütm ühtlane, nii et pärast viit minutit tantsu vaatamist otsustasin koos Makie ja Shokoga samuti tantsus kaasa lüüa. Tegime paar ringi ümber lava ja tuleb mainida, et see ei olnudki nii keeruline kui arvasin. Kui isegi maskotid sellega hakkama saavad, ei saa see ju kuigi keeruline olla.

Pärast tantsimist võtsime kambaga veel ühed õlled ja siis oligi juba aeg hüvasti jätta. Kõigil meist oli kurb meel, et Lucia pidi lahkuma, sest koosveedetud kuu oli äärmiselt lõbus ning me olime juba päris lähedasteks saanud. Kuid tema pidi oma tulevikule mõtlema ja tagasi koju minema. Tegime teletorni ees veel viimase grupipildi ja jätsime siis lõplikult hüvasti. Kurb oli niimoodi lahku minna, aga vähemalt oli viimane Luciaga koosveedetud õhtu äärmiselt lahe ning loodetavasti jäi ka temale sellest õhtust positiivne mälestus. Jumal teab, et mina ei unusta seda õhtut mitte kunagi.

Hokkaido ajalugu ja Ainud

Enne Jaapanisse jõudmist oli mul kindel ettekujutus sellest, milline Hokkaido on. Olin surmkindel, et siin on jahedam kui mujal Jaapanis, sest tegemist on kõige põhjapoolsema saarega, ning sama kindel olin ma selles, et siin sajab väga tihti. Hokkaido on ju ometi saar – järelikult on siin ka vihmane, eks ole?

Üllataval kombel eksisin mõlemas punktis. Jah, Hokkaidol on tõesti veidi jahedam kui Tokyos ja lõunapoolsetel saartel, kuid 30 kraadi pole mitte mingi valemiga „jahe“. Samuti sajab siin hämmastavalt harva vihma, vähemalt suvel. Kogu siin oldud aja jooksul on siin ainult viis tõeliselt vihmast päeva olnud ning isegi kui ilmateade lubab vihma, piirdub see reeglina tunniajase lühikese uduvihmaga, millele järgneb palav päikeseline päev. Harva sajab siin terve päev vihma.

Sel põhjusel olin üllatunud, kui meie kolmas puhkusepäev algas vihmaselt. See ei olnud mingi seenevihm vaid korralik padukas, mistõttu tuli hommikul ette võtta üks tõsisem plaanide muutmine. Olime plaaninud minna Furano lavendliväljasid vaatama ning hiljem loomaaeda, kuid sellise ilmaga ei tundunud kumbki plaan enam eriti ahvatlevana. Otsustasime selle asemel tutvuda veidi Hokkaido ajalooga ning seetõttu suundusime Asahikawasse.

Tee peal tegime peatuse Hokkaido ühe suurema ja kiirevoolulisema jõe ääres. Ishikari jõgi  oli muljetavaldavalt lai ja jõe kohin tekitas kerget kõhedust, kui sillal seistes märatsevat vett vaatasin. Polnud kuigi üllatav kuulda, et kunagi pidasid põlisrahvad seda jõge jumaluseks, kellele tuli midagi ohverdada, et turvaliselt üle pääseda. 

Esimese asjana läksime muuseumisse, mis käsitles Hokkaido asustamist. Hokkaido asustati tunduvalt hiljem kui ülejäänud Jaapan, mistõttu on siin Lääne mõjud rohkem levinud. Veel sajand tagasi ei olnud siin peale metsade ja Hokkaido põlisrahva – ainude – suurt kedagi ega midagi. Alles 1800ndatel avati Hokkaido Jaapani asustusele. Sel põhjusel on suur osa Hokkaidost ikka veel kaetud paksude metsadega, kus liiguvad karud ja muud suuremad kiskjad.
Järgmiseks läksime muuseumisse, mis puudutas Hokkaido põlisrahva - Ainude - ajalugu. Ainud, kes on justkui segu Aasia ja Europiidse rassi esindajatest, elasid varem kõikjal Jaapanis, kuid ajapikku tõrjuti nad üha põhja poole kuni nad jäid Hokkaidole pidama. Põhiliselt tegelesid nad kalapüügi ning jahiga ja nagu suurem osa põlisrahvaid, uskusid ka nemad, et nii loomadel kui taimedel on hinged ning neid tuleb austada. Erilise austuse osaliseks said karud, keda nad pidasid kõigi loomade kuningaks ning lisaks sellele, et ainud jahtisid karusid, olid neil ka erilised rituaalid karu hinge vaigistamiseks ning kaitse palumiseks. 

Tänapäeval on Ainude kultuur väljasuremas, sest pärast seda, kui jaapanlased tungisid Hokkaidole, keelustati Ainude traditsioonid ja keel. Aastakümneid suruti seda kultuuri alla ning kuigi praegu on olukord muutunud ja seda üritatakse taaselustada, on ainud ja nende kultuur väljasuremise äärel.