Wednesday, September 19, 2012

Hüvastijätt Sapporos

Eelviimasel puhkuse päeval alustasime vara, sest pidime enne kella viit Sapporosse jõudma. Nimelt sai üks meie pikaaegsetest vabatahtlikest - Lucia (Slovakkiast) - kodumaal tööd ning ta oli sunnitud varem lahkuma. 14ndal augustil pidime kõik Sapporos kokku saama, et tema lahkumise puhul väike istumine teha.
Hommikul jätsime võõrustajatega hüvasti ja tegime veel viimase grupipildi, et see suurepärane kogemus igaveseks jäädvustada.
Pildi paremas ääres on meid võõrustanud abielupaar Sanae ja Masaru, keskel on Sanae ema Sachie ja tema selja taga seisab Kana, Sanae endine õpilane ja nüüdne parim sõber. Laual istub kass Charo, 13-aastane tänavalt leitud sabata kass. 
Pärast lahkumist suundusime Rumoisse - sadamalinna, kus Kana pidi laeva peale minema, et oma uude elukohta sõita. Rumoisse jõudes tegime peatuse vaatlusplatvormil, kus avanes maaliline vaatepilt kogu linnale. 



Vahetult enne Rumoist lahkumist saime ka väikese üllatuse osaliseks. Nimelt sai meie jaapanlasest grupijuht Makie mobiilile maavärina hoiatuse. Tavaliselt saadetakse vahetult enne suuremat maavärinat kõigile maavärinapiirkonnas olevatele mobiilidele hoiatav sõnum selle tuleku kohta. Nii sai ka Makie sõnumi, et on oodata suuremat värinat. Niisiis ootasime raudteejaama ees umbes viis minutit, teadmata kas minna rongile või mitte. Ei ole vist kõige ohutum maavärina ajal liikuvas rongis istuda, kuid kui ka pärast viit minutit ootamist midagi ei juhtunud, otsustasime asjale käega lüüa ja riskida. Maavärin jäigi tulemata.
Jõudsime Sapporosse kuskil kella nelja paiku pärastlõunal ja suundusime otsejoones Oodori parki teletorni juurde, kus pidime teiste vabatahtlikega kokku saama. Kõik meist suutsid üllataval kombel enne kokkulepitud aega kohale jõuda. Otsustasime enne õhtusööki natuke ringi jalutada ning sattusime poodide ja restoranide piirkonda, mis festivaliks valmistudes oli kaunistatud laternate ja värviliste lintidega. 

Leidsime kena söögikoha, kus sõime ramenit ja suhtlesime kohalikega, kes taaskord vaimustusid meie vabatahtlikust tööst ning lubasid meid Onumas külastada. 

 Pärast sööki suundusime tagasi algsesse kohtumispaika - teletorni juurde - kus oli parasjagu toimumas väike festival pargi auks. Pargis teletorni ees seisis pisikene lava, mida ääristasid laternad ning millele olid asetatud suured jaapani stiilis trummid ning kus rida traditsioonilistes kimonotes inimesi laulsid pikka palvetaulist laulu, millest keegi meist - isegi mitte meie jaapanlastest grupiliidrid - midagi aru ei saanud. Lava ümber oli kogunenud ka terve hulk inimesi, kes ringis ümber lava liikudes tantsisid traditsioonilist jaapani tantsu - bon-odorit. Liigutused olid lihtsad ja rütm ühtlane, nii et pärast viit minutit tantsu vaatamist otsustasin koos Makie ja Shokoga samuti tantsus kaasa lüüa. Tegime paar ringi ümber lava ja tuleb mainida, et see ei olnudki nii keeruline kui arvasin. Kui isegi maskotid sellega hakkama saavad, ei saa see ju kuigi keeruline olla.



Pärast tantsimist võtsime kambaga veel ühed õlled ja siis oligi juba aeg hüvasti jätta. Kõigil meist oli kurb meel, et Lucia pidi lahkuma, sest koosveedetud kuu oli äärmiselt lõbus ning me olime juba päris lähedasteks saanud. Kuid tema pidi oma tulevikule mõtlema ja tagasi koju minema. Tegime teletorni ees veel viimase grupipildi ja jätsime siis lõplikult hüvasti. Kurb oli niimoodi lahku minna, aga vähemalt oli viimane Luciaga koosveedetud õhtu äärmiselt lahe ning loodetavasti jäi ka temale sellest õhtust positiivne mälestus. Jumal teab, et mina ei unusta seda õhtut mitte kunagi.

No comments:

Post a Comment