Jalgratturitest ja inimestest

Siia jõudmisest saadik olen kümnete jaapanlastega kohtunud – enamasti koolis, kuid ka täiesti juhuslikult restoranides, tänaval või kolmandate isikute kaudu. Pärast minu nime ja kodumaa kohta pärimist, on järgmine küsimus tavaliselt: „Mida sa siin teed?“  ja seejärel „Mis sind Jaapani juures kõige enam üllatas/mis sulle kõige rohkem meeldib?“ Tüüpilised küsimused, mida välismaalaselt küsida, aga pooleteise kuuga on minu vastused kardinaalselt muutunud.

See ei ole minu esimene kord Jaapanis – aasta tagasi olin Hokkaidol ja see oli üks parimaid kogemusi mu elus. Kui keegi oleks mult seda eelmisel aastal küsinud, oleks mu vastused olnud järgmised:

Mis mind kõige rohkem üllatas? – See, kui sõbralikud ja lahked inimesed on. Arvasin enne Jaapanisse jõudmist, et jaapanlased pelgavad ja väldivad välismaalasi, aga Hokkaidol avastasin, et külades ja väikelinnades olen ma nagu superstaar: inimesed tahavad minuga suhelda ja pakuvad mulle igasugu asju.

Mis mulle kõige rohkem meeldis? – See, kui turvaliselt ma end siin tundsin. Võisin keset ööd jalutama minna, ilma et oleksin pidanud muretsema või kartma. Kindlasti on ka Jaapanis hulganisti kurjategijaid, kuid ma tundsin alati, et nad on minust kaugel. Kõik oli nii tore ja turvaline ja inimesed olid nii, nii head...

Nüüd, siin elades, on mu arvamused ja vastused muutunud, sest saan paremini aru, mida elu suurlinnas tegelikult tähendab. Jaapanlastega rääkides olen vastan samuti nagu eelmisel aastal, aga sisimas on minu hoiakud oluliselt erinevad. Alustame positiivsest, sest sellest on kõige kergem rääkida.

Mis mulle siin kõige rohkem meeldib?

Ausalt öeldes: toit. Jah, tundub tobe vastus, aga nii see on. Toit on siin suurepärane ja ma ei räägi ainult sushist ja okonomiyakist. Ma pole siia jõudmisest saadik maitsnud midagi, mis poleks mulle meeldinud. Ausalt! Isegi kui teen kodus süüa, on tulemus suurepärane, sest kastmed ja vürtsid, mida siin kasutatakse, viivad keele alla. Ma pole saanud midagi, mis oleks olnud maitsetu või ülesoolatud või liialt rasvane. Ausalt, jaapanlased oskavad kokata. Ühel heal päeval võtan ennast kokku ja teen kokkuvõtte kõigist suurepärastest asjadest, mida olen siin proovinud.

Mis mind aga kõige rohkem üllatas?

See ei kõla just kuigi hästi, aga ausalt öeldes olen äärmiselt üllatunud, kui ebaviisakad jaapanlased tegelikult on. Ärge saage minust valesti aru: olen kohanud väga palju kenasid jaapanlasi, kes on minuga väga viisakad olnud, aga selles seisnebki probleem. Jaapanlased on suheldes väga viisakad – kogu nende keel on üliviisakas. Aga tänaval kõndides, poodi minnes või restoranis istudes on aru saada, et suurem osa jaapanlasi ei salli välismaalasi ning nad ei suuda seda varjata. Nad ei tule mind solvama ega tee mulle midagi. Oh ei, jaapanlased on passiiv-agressiivselt ebaviisakad. Nad ei saa endale emotsioonide otsest väljendamist lubada.

Esiteks on põrnitsemine väga tavaline – nii koolis kui tänaval kui poes... Igal pool on tunda, kuidas kümned silmapaarid mind jälgivad. Olgu, see on veidi ebamugav, aga ma tulen sellega toime. Koolis olen mitu korda kuulnud, kuidas tudengid kasutavad minu ja teiste välisüliõpilaste kohta sõna ’外人’ (gaijin) . Tehniliselt on see lühendatud vorm ’välismaalasest’ (gaikokujin), aga sel sõnal ei ole just kõige positiivsem varjund. Seda enam, et esimese kanji tähendus on ’väljas’. Ehk siis ’inimene väljast’. Lisaks sellele kuulsin korra, kuidas üks jaapanlasest tudeng sõpradele seletas, et me (välistudengid) oleme „kahtlased“. Ilmselt oli ta kindel, et me ei saa tema jutust aru.

Igal pool, kuhu me läheme, hoitakse meist eemale. Metroos ei taha keegi meie kõrvale istuda, rahvast täis liftis on meie ümber kena tühi sõõr ja loengutes ei taha pea ükski jaapanlane meile läheneda. Aga see kõik kahvatub selle kõrval, mis liikluses toimub.

Ausalt öeldes ei oleks ma kunagi arvanud, et jaapanlased on liiklused nii hoolimatud ja ebaviisakad. Autojuhid on kõigi teistega võrreldes isegi kenad inimesed, kuigi nad on natuke toored ja ettearvamatud. Jalakäiad aga võivad täiesti vabalt sind tänaval müksata või sulle peaaegu et otsa kõndida ning siis täiesti ükskõikselt oma teed jätkata, ilma et vaataksid kordagi tagasi. Poodides on riiulite vahel raske liikuda, sest jaapanlased kas nügivad sind ärritunult eest või siis seisavad täie rahuga keset kitsast vahekäiku, nii et neist ei saa ei üle ega ümber. Siin on paljudel noortel kombeks just ukseavades koguneda ja rahulikult juttu puhuda, blokeerides sellega tee kõigile, kes tahavad neist mööda saada.

Kõige kohutavamad on aga jalgratturid. Ma pole rattureid kunagi eriti armastanud, sest nad jäävad kogu aeg ette ning teevad liiklemise mõttetult keeruliseks. Siin on nad aga täiesti uskumatud! Tundub, nagu unustaks jaapanlased jalgratta selga istudes kogu ülejäänud maailma: ainult nemad eksisteerivadki ning neil on alati eesõigus. Nad võivad täie rahuga mööda rahvarohket tänavat mäest alla kihutada, ilma et iseenese või kellegi teise heaolust hooliksid – jalakäijad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Kui nad ette jäävad, on see ilmselgelt nende süü. Mulle on juba kümneid kordi peaaegu otsa sõidetud ning iga korraga hakkan üha enam jalgrattureid vihkama. On täiesti uskumatu, kuidas nad tõesti mitte millestki ega kellestki ei hooli, kui kord juba ratta selga saavad. Ja loomulikult on vaja igale poole ratast vedada: isegi kõige rahvarohkemad šoppingu-tänavad on jalgratturite arvates suurepärased kohad sõitmiseks. Ja muidugi ei saa nad keset rahvasumma ratta seljast maha tulla, oh ei! Parem on väga aeglaselt edasi vändata, sõites jalgsikäijatele peaaegu otsa ja muutes liiklemise mõttetult raskeks. Neetud jalgratturid! Ühel heal päeval lükkan ma ühe neist lihtsalt heast peast ümber ja naeran.

Ärge saage valesti aru – ma armastan Jaapanit ikka veel. Siin on väga mõnus ja huvitav elada ja iga päev on seiklus ning ma olen kohanud väga palju toredaid ja sõbralikke jaapanlasi. Ma ei kahetse karvavõrdki, et otsustasin siia õppima tulla. Aga sellegipoolest on raske eitada, et inimesed on siin ootamatult ebaviisakad, eriti võrreldes eelmise aastaga. Võib-olla on asi selles, et olen suurlinnas ja rahvas ongi siin natuke... külmem? Kurjem? Igal juhul olen jaapanlastes kergelt pettunud. Ksenofoobia lokkab siin nagu umbrohi hooletusse jäänud aiamaal ning inimesed isegi ei püüa vanadest eelarvamustest lahti saada. Oh, kuidas ma igatsen Hokkaidot! Mul on tunne, et peaksin sinna tagasi minema – lihtsalt selleks, et taastada usk jaapanlastesse.