Depressiivsed Jaapani loomaaiad

Ühel ilusal laupäeva hommikul otsustasime teiste välistudengitega, et oleks aeg loomaaeda külastada. Lõppude-lõpuks polnud keegi meist kunagi Jaapani loomaaias käinud ning uue kultuuriga tutvudes on tähtis kindlaks teha, kuidas selles kultuuris loomi koheldakse. Peale selle oleme kõik sisimas väikesed lapsed, kellele meeldib nunnusid loomakesi jõllitada. Ja nii suundusime kohe hommikul vara loomaaeda.

Sinna jõudmine oli paras peavalu, sest pidime metrooga minnes kolm korda liini vahetama. Selleks ajaks olin metroosüsteemiga juba päris hästi kohanenud, aga rongide vahetamine oli ikkagi tüütu, sest jaapanlastel on halb komme tiheda ühtse massina liikuda, nii et neist on peaaegu võimatu mööda kiirustada. Kohale me aga jõudsime ning üsna pea olime juba loomaaias sees ning suundusime esimeste puuride juurde. Ilm oli sel päeval erakordselt ilus – päikeseline ja soe – nii et olime äärmiselt entusiastlikud ja rõõmsad.

Ja siis jõudsime loomadeni...

Tallinna loomaaed pole just kõige rõõmsam paik maamunal: paljud loomad on pisikestes puurides, tihedalt üksteise vastas ja just suurtel kiskjatel jääb ruumist puudu. Jääkaru elupaik on aga lausa masendav. Jah, ma tean, et Tallinna loomaaial on plaanis seda parandada, aga minu viimane külastus valmistas mulle siiski väikese pettumuse.

Jaapani loomaaed aga... Seda ei saa isegi pettumuseks nimetada. Pärast poolt tundi ringi uitamist oli mul tahtmine otsida vaikne pime nurk, looteasendisse maha istuda ja nutta. Olgu, võib-olla polnud asi päris nii hull, aga Tallinna loomaaiaga võrreldes on Nagoya oma nagu tagakiusatud loomade koonduslaager. Ringi uidates olin kindel, et ühel hetkel näen kauguses gaasikambrit, liimivabrikut ja koeratoidu-tehast. Vanade ja väsinud loomadega tuleb ju midagi peale hakata.

Algus ei olnud kõige hullem. Olgu, ninasarviku eluala tundus natuke väike nii suure looma jaoks, aga sebral ja mongoolia metseeslil (vinge nimetus nii tavalise looma jaoks) oli piisavalt ruumi ja nad tundusid üpris rahulolevad. Tapiir magas õndsat und ja vombat tundus samuti muretu olevat. Ja siis jõudsime elevantideni. Ka nende elupaik oli üpris suur, aga kaugelt mitte piisavalt suur. Eriti arvestades seda, et puuri ümbritses terve armaada jaapanlasi, kes pildistasid, kommenteerisid ja lihtsalt jõllitasid. Jah, ma tean, et see on loomaaias tavaline, aga kõik need karjuvad lapsed... Ma ei mäleta, et Eestis lapsed nii häälekad oleks. Mul oli juba viis minutit pärast puurini jõudmist villand: tahtsin vanematele käratada, et nad üritaksid oma lapsi veidikenegi ohjes hoida, aga ma poleks suutnud ennast mõistetavaks teha. Selle asemel liikusin edasi – vaesed elevandid pidid seda jama aga edasi taluma.

Kohutavaks läks olukord aga lõvideni jõudes. Nimelt oli lõvipuur asetatud imepisikesele kaljunukile, mida ümbritses ringjas kuristik, et loomad kuidagi põgeneda ei saaks. Nende eluase oli umbes minu (Tartu) korteri suurune – ainult et nemad pidid seda kaheksa teise loomaga jagama. Lisaks sellele oli ka siin hunnik lapsi, kes reaalselt loomade peale kriiskasid, et neid möirgama panna. Ja see õnnestus neil: üks vaene isasloom, kes juba pikemat aega ärritunult edasi-tagasi tammus, tõi lõpuks kuuldavale vihase möirge, et lapsi vaikima sundida. Ei õnnestunud. Jah, osad lapsed jooksid hirmunult emme-issi juurde, aga teised said sellest ainult rohkem innustust ning jätkasid karjumist. Loomapiinamises on jaapanlased tasemel – isegi juba sellises õrnas eas.

Asi läks ainult hullemaks: jaaguar oli surutud imepisikesse puuri, kus ei olnud suurt midagi, nii et ka tema tammus vihaselt edasi-tagasi. Jääkaru nägi välja nagu poleks ta nädalaid korralikult süüa saanud ning tema karv oli pulstunud ja pruunikas. Kängurud isegi ei vaevunud liikuma, sest oleksid seda tehes üksteisele otsa komistanud... Ainus loom, kes tundus tõeliselt õnnelik olevat, oli hüljes, kes rõõmsalt basseinis ringi ujus, kord kõhuli, siis selili, siis hoopiski külili. Mõned loomad lihtsalt oskavad elust rõõmu tunda...

Paar tundi pärast loomaaeda jõudmist olime kõik korralikult traumeeritud, nii et tegime söögipausi. Otsustasin vahelduseks taimetoitlane olla ja tellisin salati – lihtsalt igaks juhuks. Pärast seda suundusime botaanikaaeda, mis kuulub loomaaia koosseisu (nii et me ei pidanud eraldi piletit ostma). Ausalt öeldes olin pärast loomade eluolu nägemist kindel, et lilled on pimedasse keldrisse peidetud ja iga tunni tagant käib töötaja neid solvamas. Lihtsalt selleks, et ka neil halb oleks. Õnneks oli botaanikaaed aga tunduvalt rõõmsam ja ilusam ning pärast jalutuskäiku „Ameerika aias“, roosiaias ja hüatsindimetsas oli mu tuju juba tunduvalt parem. Tegime ilusatest lilledest pilte ja lõpuks šokeerisime kohalikke sellega, et keksisime purskaevu ees ringiratast ja ümisesime laulda. Ah et miks? Miks mitte! Lihtsalt selleks, et kohalikke hirmutada. Välismaalastena on meil siin vapustav võim...

Vaatamata sellele, et külaskäik loomaaeda oli ootamatult sünge, oli päev siiski tore. Sain aru, et meie Tallinna loomaaial võib küll vigu olla, aga tegelikult koheldakse seal asukaid siiski võrdlemisi... inimlikult. Samuti saime kõik kogemuse võrra targemaks. Edaspidi ma tean, et kui Jaapanis loomaaeda lähen, tuleb mul kõrvatropid (ja silmaklapid) kaasa võtta. Lihtsalt selleks, et ma ei peaks väikelaste lakkamatut karjumist kuulma... Ja mina veel arvasin, et Jaapanis käituvad lapsed korralikult...