Väike vahepala: kuu aega Jaapanis

Kui Grete koolimajja jõudis, oli ta juba kuu aega Jaapanis olnud. Oota... mida?

Jah, täiesti ootamatult, ilma et oleksin arugi saanud, oli käes 16.oktoober ja Jaapanisse saabumisest oli juba üle kuu aja möödas. Täitsa huvitav, aga aeg möödub siin imekiiresti ja täiesti märkamatult. Enne Jaapanisse jõudmist tundus 11 kuud nagu ilmatu aeg – nüüd aga paistab see kaugelt liiga lühikese perioodina. Olen kindel, et suvi jõuab liiga ruttu kätte ja enne, kui arugi saan, on minu aeg Jaapanis möödas. Alles nüüd saan aru üheks semestriks tulnud tudengitest, kes kurvastavad, et neil ei ole aega Jaapanis midagi lõbusat teha. Tõesti, kooli kõrvalt on raske leida ringi rändamiseks head aega. Tänu jumalale, et otsustasin aastaks tulla! Vähemalt on mul kevadvaheajal piisavalt aega, et veidi turismi teha.

Aga kas ma olen siis lõpuks Jaapani eluga harjunud? Ausalt öeldes... ma ei tea. Jah, mul on tekkinud mõned kindlad harjumused: iga nädal vaatan sõpradega mõnd filmi või animed, nädalavahetustel lähme linna avastama või teeme midagi lõbusat, koolis on hakanud kerge rutiin tekkima... Aga kõik on siiski ikka veel uus ja harjumatu. Olen hetkel veel selles perioodis, kus ma ei tunne ennast enam nagu turist, aga samas ei ole ma kohe kindlasti mitte kohalik. Olen midagi vahepealset. Midagi ebatavalist... ja seetõttu ei ole ma kunagi eriti üllatunud, kui kohalikud mind kui ilmaimet (või loomaaiast jalga lasknud elukat) põrnitsevad.

Niinimetatud „ilmutus“, mis eelmise semestri tudengeid tabas, ei ole veel minuni jõudnud. „Ilmutuseks“ nimetavad nad hetke, kus nad said lõpuks ometi aru, et see, mis nende ümber toimub – Jaapani elu ja olu – ongi uus norm. Mina ei ole sellest veel täielikult aru saanud – küll aga olen ma eluga niivõrd harjunud, et tunnen ennast nüüd üpris mugavalt. Kasutan kooli jõudmiseks vähetuntud otseteed (mis viib läbi surnuaia), suudan lähimad toidupoed ja restoranid üles leida, tean, kus on postkontor ja kuidas metroos liigelda... Ma tean, kuidas suurema vaevata punktist A punkti B jõuda ja ausalt öeldes on see päris hea tunne. Vahetevahel näen linna peal turiste, kes tunduvad olevat eksinud ja segaduses. Vähemalt ei ole ma enam üks nendest. Aga kas ma olen siinse eluga harjunud? Vaevalt... Ma arvan, et ma harjun Jaapaniga alles siis, kui suudan poes ennast arusaadavaks teha ja müüjatest aru saada. Alles siis, kui ma suudan rahuldaval tasemel suhelda, võin ma ennast täieõiguslikuks pseudo-kohalikuks lugeda. Aga selleks kulub veel aega. Ausalt öeldes on mul tunne, et mu jaapani keel käib iga nädalaga järjest alla... või üritavad jaapanlased mind lihtsalt segadusse ajada. Jumal teab... jaapanlased on salakavalad tegelased - neist võib kõike oodata.