Tuesday, December 9, 2014

Rannapuhkus pealinnas

Nagu tavaliselt, jätkan ma oma looga alles siis, kui reis on juba ammu lõppenud ja kõik on juba unustanud, et üldse kunagi ära käisin. Nojah, olen laisk - ega siin ei saa midagi muud öelda. Igal juhul püüan otsad kokkupoole tõmmata ja ka suve lõpu juhtumised kirja panna.
Juba enne Jaapanisse kolimist oli mul kindel plaan Tokyosse minna - oleks ju veidi nüri elada aasta otsa võõras riigis, ilma pealinna külastamata. Juuli keskel avastasin aga, et minu aeg hakkab otsa saama ning otsustasin seega, et oleks viimane hetk Tokyos lõpuks ära käia.
Nädala jooksul õnnestus mul öömaja kinni panna, bussipiletid osta, kotid pakkida ja laupäeva varahommikul asusime siis teele. Mina ja kaks sõpra. Sel hommimul juhtus mitu tavatut asja,l. Esimeseks oli täiesti ootamatult filmilik tagaajamine metroopeatuse ees, kui parasjagu poest tulime. Meie reis polnud veel alanudki, kui poest välja astudest politseisireene kuulsime. Järgmisel hetkel kihutas meist kummide vilinal mööda must sportauto, millele järgnes vilkurite ja sireenide saatel politseisõiduk. Ja mina olin seni kõigile väitnud, et Jaapan on jube turvaline riik. Eestis küll midagi sellist ei näe! Või vähemalt mina pole näinud.
Järgmine ootamatu seik leidis aset rongis. Sõit Nagoyast Tokyosse kestis kuskil tunnikese (Shinkanseniga) ja kuna rong oli üpri täis, pidime sõpradega eraldi istuma. Mina istusin ühe vanema härrasmehe kõrvale, kes ei teinud kogu sõidu ajal minust väljagi. Siis aga jõudsime eelviimasesse peatusesse ning äkitselt pöördus ta minu poole ja küsis inglise keeles:
"Kas see on teil esimene kord Tokyos?"
"Jaa, on küll" vastasin jaapani keeles, sest selleks hetkeks oskasin keelt nii palju küll.
"Olete ameeriklane?"

"Ei, eestlane."
"Aa... Te olete siis abielus, eks?"
"Ah...?"
Olin nii segaduses, et ei suutnud kohe vastata. Oota, mida? Kuidas on minu rahvus seotud sellega, kas olen abielus või ei? Millest üldse selline küsimus? Kas ainult abielus välismaalased reisivad Tokyosse? Milles asi?! Aga selleks hetkeks jõudsime juba lõpp-peatusesse kohale ja härra tõusis vastust ootamata püsti ja kadus. 
Kolmas ebatavaline olukord leidis aset Tokyos ja seisnes selles, et me eksisime metroos ära. Jaapani metroosüsteem on suurepärane ja ma olen seda alati kiitnud (kui Kyoto metroosüsteem välja jätta), aga Tokyos... Jah, tegelikult on ka Tokyo metroo üpris lihtne, arusaadav ja mugav, aga esimesel momendil oli see lihtsalt äärmiselt...segane. Olin harjunud Naguya metrooga, kus oli viis erinevat liini. Tokyos oli neid... viissada? Ja kõik erineva värviga tähitsatud.
Leidsime lõpuks liini, mis meid võõrastemaja juurde viis, ning pealinna seiklus võis alata. Meil oli Tokyos aega veidi vähem kui kaks päeva, mistõttu pidime ühest piirkonnast teise tuhisema. Alustasime Akihabarast, mis on anime- ja manga-fännide paradiis. Igal pool olid poed erinevate mängude, mangade ja DVDdega, lisaks hunnik kostüümipoode, mänguasjapoode, galeriisid, teemakohvikuid ja palju muud. Sõime lõunat metroojaama kõrval asuvas Gundam Cafe's - kohvik, mille sisustus ja toidud olid kujundatud ühe kuulsama anime põhjal. Toit oli päris hea, aga nimed... need olid veel paremad (Unicorn Gundam Destroy Mode? Suurepärane!)

Järgnes jalutuskäik läbi Asakusa, mis on üks vanimaid linnaosi ja kus asub ka üks Tokyo suurimaid templeid. Kaugemalt paistis Tokyo Sky Tree - hiljaaegu ehitatud vaateplatvormiga torn, kuhu me isegi ei plaaninud minna - kuuldavasti maksis pilet röögatu summa ja me olime juba selletagi piisavalt vaesed.







Viimaseks peatuseks oli Odaiba - tehissaarel asuv linnaosa, millest ma ei teadnud mitte midagi peale selle, et seal oli rand. Ujumisriideid mul kaasas ei olnud, aga mõte rannas lesimisest oli siiski päris meeldiv. Pidime sinna jõudmiseks eraldi rongi võtma, kuid see oli väike vaev ning aknast avanes päris hea vaade kogu linnale. Jõudsime pärastlõunal Odaibasse kohale ja ma olin vapustatud. Tokyo on niigi uhke ja vaimustav, kuid Odaiba oli hoopis teistsugune. See oli kui värske tuuleiil muidu umbses ja lõõmavas linnas. Tokyo on rahvarohke, majad on tihedalt üksteise kõrval, igal pool on palju sagimist ja kõigil on kogu aeg kiire - Odaiba on aga selle täielik vastand. Jah, rahvast oli üpris palju, kui sinna jõudsime, kuid seal oli nii palju ruumi! Nii palju rohelust! Hoonete vahel olid haljasalad, pargid, purskkaevud... Kogu arhitektuur oli äärmiselt modernne, kaugustes paistis suursugune vaateratas ja meil õnnestus isegi Vabadusesammas üles leida. Milleks New Yorki minna, kui kõik vajalik on Tokyosse kohale toodud!

Kondasime tükk aega sellel suurepärasel tehissaarekesel ringi, leidsime hiiglasliku Gundami roboti (mis oli raskem kui võiks arvata - arvestades seda, et tegemist on hiiglasliku robotiga) ja läksime lõpuks randa päikeseloojangut nautima. Rannal seistes avanes meile vaade Tokyo kesklinnale ja Vikerkaaresillale, mis pimeduse saabudes erinevates värvides särama lõi. Veel aeglaselt sõitvad paadid särasid samuti tuledes ning mida pimedamaks läks, seda kaunimaks vaade muutus. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui hämmastav see välja nägi. Tegemist oli vist kõige kaunima päikeseloojanguga, mida seni olin näinud ja pimeduse saabudes, kui kogu linn säras ja helkis, tekkis mul veider nostalgiline jõulutunne.





Õhtu lõpuks otsustasime vaaterattaga väikese ringi teha. Ostsime lähedalasuvast poest mõned õlled ja suundusime vaateratta järjekorda... kus abivalmis silt teavitas meid, et toitude või jookide vaaterattasse kaasavõtmine on keelatud. Vaatasime kõik üksteisele otsa... ja otsustasime silti ignoreerida. Leppisime kokku, et peame sõidu ajal lihtsalt õlled kiiresti ära jooma - siis ei saa keegi midagi teada. Mõeldud - tehtud! Istusime vaaterattasse ja sõit algas. Niipea, kui olime töötajate vaatevinklist väljas, tegime kotid lahti, võtsime õllepurgid välja ja alustasime kaanimist. Ausalt öeldes... oleksin pidanud väiksema purgi ostma. Arvasin, et vaaterattal läheb rohkem aega, aga enne kui arugi sain, olime tipus ja mul oli vaid neljandik purgist joodud. Mul polnud muud valikut, kui kiiremini jooma hakata. Ma ei tea, mida töötajad oleksid mulle teinud, kui oleksin lahtise õllepurgiga välja astunud ja neist mööda läinud. Ilmselt oleks nad mind lihtsalt väga viisakalt välja juhatanud ja üritanud mulle halvas inglise keeles selgeks teha, et eksisin reeglite vastu - ehk siis, mitte midagi kohutavat - aga ma ei tahtnud probleeme. Ja nii kulistasin ülejäänud õlle alla, püüdes meeleheitlikult krooksatusi alla suruda. Mul õnnestus hetk enne kabiini ukse avanemist purk tühjendada ja kotti pista ning välja astudes olin enda üle äärmiselt uhke... kuigi poleks vist pidanud olema. Ma arvan, et töötajad kahtlustasid midagi, kui me kolmekesi veidralt itsitades ja süüdlaslike nägudega välja astusime, kuid nad ei öelnud midagi. See oli ju ometi Jaapan...

No comments:

Post a Comment