Tuesday, July 22, 2014

Taaskord Kyotos

Mai lõpus ootas meid ees kooli poolt korraldatud reis Kyotosse. Vaatamata sellele, et olin seal juba korra käinud, olin äärmiselt elevil, kui reisist kuulsin. Jah, meil oli kavas külastada kõiki neid kohti, mida emaga koos vaatamas käisin, kuid sellest ei olnud lugu. Ega ma sellepärast ekskursioonile läinud - tahtsin lihtsalt teiste tudengitega koos aega veeta. See oli minu põhiline eesmärk.
Reis algas laupäeva hommikul kell 8 hommikul. Vedasime ennast kooli, kus buss meid juba ees ootas. Taaskord püüdsid rahvusvaheliste õpilaste keskuse töötajad meile vanemate eest olla: nad palusid jaapanlastest tuutoritel ükshaaval istuda, nii et meie, välistudengid, olime sunnitud suvalise võõra kõrval istuma. Jah, ma tean, et korraldajate eesmärk oli panna välistudengid ja jaapani tudengid omavahel suhtlema, aga no tõesti! Oleme kõik täiskasvanud inimesed - nad ei pea meid käe kõrval teiste laste juurde talutama. Oleme  täiesti võimelised ise Jaapani tudengitega suhtlust alustama.
Esimene päev ei olnud minu jaoks kuigi huvitav, sest olin juba suuremat osa vaatamisväärsustest näinud. Sellegipoolest oli mul päris tore, sest teel Kiyomizudera templisse õnnestus mul kahe maikoga pilti teha, templi ümbruses ringi jalutades intervjueerisid mind terve trobikond Jaapani keskkooliõpilasi ning vähemalt üks tempel, kus me käisime, oli minu jaoks täiesti uus. Kahjuks ei lubatud meil seal pilti teha, kuid kogemus oli sellegipoolest tore.
 Õhtusöök toimus hotelli läheduses väga peenes rootsi lauaga restoranis. Toit oli suurepärane ning mul oli raske end vaos hoida: sõin vähemalt viis taldrikutäit salatit, sushit, pastat, pelmeene, mereande ja muud kraami. Ma ei saanud sinna midagi parata - valik oli suurepärane ja kõik oli tasuta. Miks oleksingi pidanud end peatama?
Õhtul toimus loomulikult ühes meie hotellitoas kerge koosistumine. Mängisime kaarte, lobisesime ja lõbutsesime niisama. Kuskil kümne paiku otsustas üks meie välistudengitest, Jordan, et ta tahab poodi minna ja Kyoto kitkat'e osta. Seletuseks nii palju, et Jaapanis on erineva maitsega kitkat'id täiesti tavalised ning igal linnal on oma maitse. Kyotos on näiteks kaneeliküpsise maitselised kitkat'id, Nagoyas punase oa maitselised ning lennujaamas on isegi wasabi maitselised kitkat'id olemas. Igal juhul otsustasin Jordaniga ühineda, sest ta polnud enam kõige kainem ning ma ei tahtnud, et ta ära eksiks.
Käisime tunni aja jooksul neljas poes ja kuigi me ei leidnud Kyoto kitkat'e, otsustas Jordan, et ostab selle asemel kokku terve hunniku teisi maiustusi ja paki sinki... kuigi ta on taimetoitlane. Millegipärast oli ta kindlal arvamusel, et see sink on tegelikult mingi kala. Tagasi jõudes avastasime, et ta kaotas kunagi poodlemise käigus oma telefoni ära, nii et pidime uuele ringile minema.
Järgmisel päeval ootas meid ees reis Nijo lossi ning seejärel Arashiyama bambusmetsa. Viimases paigas polnud ma veel käinud ja reis sinna osutus suurepäraseks. Tegemist on väikese mägikülaga Kyoto lähistel, kus on väga palju traditsioonilisi hooneid, ahvipark ja tihe bambusmets. Ahviparki meil ei õnnestunud minna, sest see oli natuke liiga kaugel ning meil polnud selleks piisavalt aega, kuid jalutuskäik ererohelises vaikses bambusmetsas oli niikuinii tunduvalt meeldivam. Veetsime tund aega ringi jalutades, erinevaid tänavatoite proovides ja ilusat ilma nautides. Mul õnnestus maitsta tofujäätist - huvitav moodustis, mis tundub alguses kergelt kummi või tarretise taoline, kuid mis maitseb suurepäraselt.
Pärast bambusmetsa ootas meid ees lühike teetseremoonia, mille järel aeti meid taaskord bussi ning seejärel suundusime koju. Lisaks piltidele otsustas Mary ka Kyoto-teemalise video koostada, nii et siin see on: https://www.youtube.com/watch?v=Fvbq6os0-XQ&index=2&list=LLHKfUh34Se93frHnpVMAdhA
Lisaks Kyotole on siin ka materjali õhtutest, kus me mängisime kambakesi videomänge, korraldasime veiniõhtu jne. 

No comments:

Post a Comment